Möödunud esmaspäeval kuulutas Harju maakohus välja Rumeenia kinnisvarasse investeerinud Nord Hill Land Portfolio pankroti, kuid tühjade pihkudega jäänud investorid ei ole alla andnud ja koondavad ridu teiste hulgas Swedbanki vastu.

Kohus leidis, et Nord Hill Land Portfolio (NHLP) maksejõuetuse põhjus on raske juhtimisviga, mis seisnes tagatiseta laenu andmises varatule Hollandi tütarfirmale, võlakirjade ostjate eksitamises kinnisvara väärtusega ja võlakirja emissioonitingimuste rikkumises. Maksejõuetus tekkis kohtu hinnangul 2007. aasta lõpus.

Investeeringu tegemisel olid kannatajad valdavalt Swedbanki privaatpanganduse kliendid ja investorid, kes said pangalt soovituse sellesse projekti investeerida. Suur osa Swedbanki klientidest sai võlakirjade omanikuks enese teadmata.

Swedbanki vastu nõudeid koondanud investorite esindaja Mägi-Rohtmetsa sõnul on Rumeenia võlakirja emissiooniga seoses investoreid aastaid eksitatud ja esitatud valeandmeid.

Maria Mägi-Rohtmets võitles investorite huvide eest ka kurikuulsas Bakuu-afääris.

Loe lähemalt: Äripäevast.

Rasmus Vesiloo jäi Riigikohtus lõplikult süüdi Triin Tulevi peksmises

Laialt kajastamist leidnud kriminaalasi lõppes täna, 13.10.2015 Riigikohtu otsusega, millega Rasmus Vesiloo jäi oma endise elukaaslase Triin Tulevi peksmises lõplikult süüdi. Riigikohus analüüsis otsuses põhjalikult Rasmus Vesiloo kaitsja seisukohta, kas kriminaalasjas koostatud ekspertiisiakt vastab seadusest tulenevatele nõuetele ning jõudis järeldusele, et maakohus ning ringkonnakohus on õigesti leidnud, et antud asjas koostatud ekspertiisiakt on lubatud tõend. Riigikohus pidas vajalikuks täiendavalt lisada, et tõendamist leidnud asjaolud näitavad üheselt, et tegemist oli Rasmus Vesiloo teadliku ning tahteliselt täielikult kontrollitud ründega Triin Tulevi vastu. Kannatanul Triin Tulevil fikseeritud ohtrad vigastused pea erinevates piirkondades ja kätel viitavad selgelt sihipärasele ründetegevusele Rasmus Vesiloo poolt, mis ei ole vähimalgi määral ühitatav kaitseteesis esitatud somnambuulse käitumise sümptomitega. Tuvastatud on seegi, et kogu sündmustik sai alguse juba oluliselt varem ning päeva jooksul süüdistatava ja kannatanu vahel arenenud verbaalne konflikt lihtsalt päädis joobeseisundis Rasmus Vesiloo poolt toimepandud füüsilise ründega. Riigikohus tõdes kokkuvõtlikult, et väide somnambulismiseisundis toimepandud teost on sisutühi kaitsetees, mis ei riimu vähimalgi määral kriminaalasjas tuvastamist leidnud tehioludega.

Triin Tulevi kaitsja Maria Mägi-Rohtmets kommenteeris otsust järgnevalt: Lähisuhtevägivald on Eestis jätkuvalt suur probleem, kuid tänane Riigikohtu lahend, mis kinnitas varasema kahe kohtuastme seisukohtasid, et Rasmus Vesiloo on Triin Tulevi peksmises süüdi, on oluline samm edasi lähisuhtevägivalla vastu võitlemisel. Riigikohtu otsuses on selgelt välja toodud, et tegemist oli joobes Rasmus Vesiloo tahtliku ründega oma raseda elukaaslase vastu ning Rasmuse väited somnabulsimist ei leidnud vähimalgi määral tõendamist.

Viide Riigikohtu 13.10.2015.a. otsusele http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-77-15

Eesti Kunstiakadeemia uus kuratoorium kogunes esimest korda ja valis esimeheks vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmetsa

30. septembril toimus Eesti Kunstiakadeemia uue kuratooriumi esimene koosolek ja kohtumine rektor akadeemik Mart Kalmuga, kes andis uutele liikmetele ülevaate ülikooli tegevustest ja eesmärkidest.
Kuratooriumi liikmed avaldasid toetust rektorile ja esitasid ettepanekuid Kunstiakadeemia arengu kohta.

Kuratoorium toetab Eesti Kunstiakadeemia esitatavat taotlust EL struktuuritoetusele teadus- ja arendusasutustele ja kõrgkoolidele suunatud institutsionaalse arendusprogrammi ehk ASTRA meetmest. Ühtlasi soovivad kuratooriumi liikmed kaasa rääkida ülikooli 2016-2020 arengukava koostamisel.

Esimesel koosolekul valiti kuratooriumi esimeheks vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets.

„Eesti Kunstakadeemia on üks Eesti kunsti ja kultuuri alustalasid, mille kaudu täidab riik Eesti Vabariigi Põhiseaduses püstitatud ühte põhieesmärki – säilitada eesti kultuuri läbi aegade. Kui tahame liikuda loova ühiskonna poole, siis kõrgetasemelisel kunstiõppel on siin täita oluline roll. Kuigi kooli tegevus on viimastel aastatel olnud füüsiliselt killustatud, on Eesti Kunstiakadeemia hing ühtne ja sügav.
Eilsel kuratooriumi esimesel istungil olid liikmed üksmeelselt seisukohal, et nad soovivad panustada igati EKA heasse käekäiku ning olla Eesti Kunstiakadeemiale toeks ülikooli arengul,“ kinnitas Mägi-Rohtmets.

Maria Mägi-Rohtmets on sündinud 1961. aastal Kuressaares. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning on 1994. aastast Eesti Advokatuuri liige. Ta on Maria Mägi Advokaadibüroo juhtivpartner ning on juurutanud muu hulgas intellektuaalomandi õiguse kõrgetasemelise kaitsmise praktika.

Mägi-Rohtmets on taastanud mitmeid kultuurilooliselt olulisi ehitisi ja teda on Vilsandi päästejaama renoveerimise eest autasustatud tiitliga ‘Saare maakonna Aasta mereline tegu 2012’ . Samuti kuulub ta Eesti Ornitoloogiaühingusse ja Vilsandi külaseltsi.

Eesti Kunstiakadeemia uue kuratooriumi koosseis:
Taavi Aas – Tallinna linnapea
Rainer Kattel – Tallinna Tehnikaülikooli professor
Armin Kõomägi – AS Smarten Logistics nõukogu esimees, kirjanik, kunstikoguja
Andrus Kõresaar – arhitektibüroo KOKO arhitektid OÜ partner ja loovjuht
Henri Laupmaa – Presidendi Mõttekoja Eestimaa Looduse Fondi nõukogu liige, Hooandja MTÜ, Fundwise OÜ asutajaliige
Maire Milder – Baltika AS ja Baltman OÜ juhatuse liige
Janek Mäggi – Powerhouse OÜ juhataja ja konsultant
Maria Mägi-Rohtmets – Maria Mägi advokaadibüroo juhatuse liige, partner ja vandeadvokaat
Kaido Ole – kunstnik
Laine Randjärv – Riigikogu Kultuurikomisjoni esimees
Marek Tamm – ajaloolane, Tallinna Ülikooli professor
Kuratooriumi koosseis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 17. septembri 2015 korraldusega nr 394.

Kaitseliidu Küberkaitseüksuse ja Maria Mägi Advokaadibüroo koostöös toimub 29.10.2015.a. konverents „Küberkaitsja või küberkurjategija?“

Konverents kaardistab küberkaitse aktuaalsemad probleemid ning kutsub nendel teemadel kaasa rääkima ja arutlema. Konverentsil käsitletakse konkreetseid praktikas tõstatunud küberkaitsega seonduvaid probleeme õiguslikus võtmes ning analüüsitakse rahvusvahelise õiguse kui karistusõiguse pinnalt, kust jookseb piir lubatu ja keelatu vahel.

Konverents on mõeldud eelkõige IKT spetsialistidele ning keskastme juhtidele, kes puutuvad kokku praktilise küberkaitsega ja infoturbe korraldamisega, et aidata osalejatel mõista küberturbe tehniliste töövahendite, mis on samas ka häkkerite tööriistadeks, valdamise ja kasutamise riske ja õiguslikku poolt. Nende arutelude läbi koos targemaks saanutena loodame ühiselt ära hoida teie eksimist kehtivate reeglite vastu.

Päevakava:

09:30 – 10:00     Registreerumine avatud, tervituskohv.
10:00 – 10:10     Avasõnavõtt: Andrus Padar, Kaitseliidu Küberkaitseüksuse ülem.
10:10 – 11:30     Kas Eesti e-eluviis on hästi kaitstud? Lühiettekanded ja demod küberkaitseliitlastelt.
11:30 – 11:45     Kohvipaus
11:45 – 13:00     Kübersõda ja küberkodusõda – patrioot või küberterrorist? Vandeadvokaat Eeva Mägi, Maria Mägi Advokaadibüroo, Tallinna Tehnikaülikooli doktorant.
13:00 – 14:00     Lõuna
14:00 – 15:30     Küberkaitsja või küberkurjategija – kus jookseb piir lubatu ja keelatu vahel? Advokaat Mare Tannberg, Maria Mägi Advokaadibüroo, Tartu Ülikooli karistusõiguse õppejõud.
15:30 – 15:45     Kohvipaus
15:45 – 17:00     Ümarlaud, moderaatorid Andrus Padar ja Maria Mägi (Maria Mägi Advokaadibüroo juhtivpartner).

Osalemiseks vajalik info

Konverents toimub N 29.10.2015.a Tallinnas, Rahvusraamatukogu suures saalis.
Registreeruda saab kuni R 23. oktoobrini või kuni kohti jätkub.
Konverentsi osalustasu on 25 € osaleja kohta. Osalemissoovist palun anda teada: kristi@mmab.ee

Haridus- ja teadusministeeriumi ettepanekul seab valitsus lähiajal ametisse Eesti Kunstiakadeemia kuratooriumi uue koosseisu.
Kuratooriumisse hakkavad kuuluma Taavi Aas, Rainer Kattel, Armin Kõomägi, Andrus Kõresaar, Henri Laupmaa, Maire Milder, Janek Mäggi, Maria Mägi, Kaido Ole, Laine Randjärv ja Marek Tamm ning nende volitused kestavad kolm aastat.

Loe lähemalt Postimehest.

Rumeenia kinnisvarafondi investeerinud ja raha kaotanud eestlased koondusid Swedbanki vastu, kes müüs fondi võlakirju oma privaatpanganduse klientidele. Investoreid esindab tippadvokaat Maria Mägi- Rohtmets.

Loe lähemalt Postimehest.

Postimees tõi avalikkuse ette dokumendi, millest nähtub, et USA suursaatkond Eestis on aastaid salaja järginud Tallinna tänavatel liikuvaid inimesi, tuues põhjenduseks, et selline tegevus on vajalik turvalisuse tagamiseks. Tavapärane turvalisuse kaalutlustel jälgimine võtab aga hoopis teise ilme, kui jälgitavas tsoonis liikuv inimene peaks salajasele üksusele kahtlane tunduma. Kahtlaseks isikuks võib saada aga üsnagi lihtsalt, näiteks viibides pikemat aega ilma selge põhjuseta saatkonna või jälgitava kinnisvara lähistel. Sellisel juhul alustatakse Postimehe artiklis avaldatu kohaselt konkreetse inimese jälgimist ning tema kohta info kogumist. Viimase puhul võib tegu olla aga eraviisilise jälitustegevusega, mis on Eestis ebaseaduslik. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et kahtlased isikud kantakse SIMAS (Security Incident Management Analysis System) üleilmsesse andmebaasi, mida kasutatakse terroriohu tuvastamiseks.

“Aktuaalne kaamera” vahendas, et ekspertide hinnangul on inimeste juhuslik tänaval jälgimine ja saatkonna ümbrusel silma peal hoidmine kooskõlas Eesti seadustega. Teisalt on aga küsitav üksuse poolt nii-öelda kahtlase isiku kohta andmete varjatud kogumine ja töötlemine.

Maria Mägi Advokaadibüroo advokaat ja TÜ Õigusinstituudi karistusõiguse õppejõud Mare Tannberg kommenteeris lugu „Aktuaalsele kaamerale“ järgmiselt:

“Postimehe artiklist nähtus, et juhul kui mingisugune isik on kahtlasesse nimekirja sattunud, siis teda hakati pildistama, filmima, tema käikude üle n-ö logiraamatut pidama, et ta on korduvalt selles piirkonnas pikaajaliselt viibinud. Sellisel juhul võib tõstatuda küsimus, kas see tegevus on õiguspärane või mitte. Kui see isik jälgib teist isikut andmete kogumise eesmärgil, siis on tegemist eraviisilise jälitustegevusega.”

Vaata ka teemat käsitlevat AK saatelõiku
Loe lähemalt: Postimehe 29.05.2015 artikkel
Delfi kajastust loe siit

Möödunud aastal jõustus ilma suurema kärata keskkonnaseadustiku üldosa seadus. Tegemist on vaieldamatult ühe olulisema keskkonnaõigusaktiga sellel kümnendil, kuivõrd esmakordselt sätestatakse ühes õigusaktis keskkonnakaitse üldpõhimõtted ja avatakse lühidalt nende sisu, sätestatakse keskkonnaalased põhikohustused ja –õigused. Millised on nende õiguste teostamise raamid ning kuidas on isikutel võimalik astuda samme oma keskkonnaalaste õiguste kaitseks, kirjutab vandeadvokaat Indrek Kukk.

Keskkonnaalaste otsuste vaidlustamine eeldab isiku subjektiivsete õiguste rikkumist

Keskkonnaalaste otsuste ring on võrdlemisi lai, alates üksikutest keskkonnalubadest (nt jäätmete käitlemine, maavarade kaevandamine) ning lõpetades suurte arendusprojektiga, nagu sadamate, teede, torujuhtmete või tootmishoonete rajamine. Need on tegevused, mis ühel või teisel moel ühiskonna liikmeid mõjutavad ning pahatihti on konkreetse tegevuse tagajärjed sellised, millega me kuidagi leppida ei saa. Kuigi seadus annab laialdased võimalused keskkonnaotsuste langetamisel kaasa rääkida, võib see praktikas jääda formaalsuseks, mis otsustamise protsessis tegelikku kaalu ei oma. Nii ei jää tihti muud üle, kui oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.

Riigikohus langetas hiljuti kohtuotsuse, milles selgitas keskkonnaasjades kohtusse pöördumise, s.o kaebeõiguse, korda ning seda mh uue keskkonnaseadustiku üldosa seaduse valguses. Kohus märkis, et keskkonnasjades kohtusse pöördumise õigus ei erine üldisest kaebeõiguse regulatsioonist, mille kohaselt tekib õigus kohtulikule kaitsele isiku subjektiivsete õiguste rikkumise korral. Selliseks õiguseks on ka seadustikus märgitud igaühe õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale.

Igaühe õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale

Riigikohtu otsuse kohaselt peab isik, kes soovib nimetatud alusel keskkonnaotsust vaidlustada, näitama esmalt ära, et tal on vaidlustatud keskkonnaotsusega oluline puutumus ning teiseks põhjendama, miks vaidlustatud otsus rikub tema õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale.

Seadustiku kohaselt on nn puutumus isikul, kes tihti viibib mõjutatud keskkonnas, kasutab sagedasti mõjutatud loodusvara või kellel on muu eriline seos ümbritseva keskkonnaga. Seega annab seadustik loetelu nendest juhtumitest, mille puhul on isikul puutumus olemas, samas jätab sisustamata, mis on nende tingimuste täitmise eeldus. Olgu rõhutatud, et keskkonna enda mõistet ei ole seadustikus avatud (seletuskirja kohaselt peetakse keskkonna all silmas eelkõige keskkonnaelemente, nagu õhk, pinnas ja vesi, samuti looduskeskkond). Sellest tulenevalt tekib õigustatult küsimus, kui tihti on tihti, kui sage on sage ning mis asi on eriline seos. Kui isik viibib nt kord aastas maakodus, mis asub ühtlasi vaidlustatud keskkonnaotsusega mõjutatud piirkonnas, ning seda terve kuu jooksul, kas sellisel juhul viibib isik keskkonnas tihti? Või mis on isiku muu eriline seos ümbritseva keskkonnaga? Kas selleks võib olla nt asjaolu, et mõjutatud keskkonnas asub kaebaja esivanemate sünnikoht, või nt on tegemist kaebaja jaoks aastate jooksul väljakujunenud kalastuskohaga? Nendele küsimustele seadustik vastust ei anna. Kohtusse pöördumisel tuleb aga kõiki neid asjaolusid tõendada. See on aga problemaatiline, sest isikud reeglina ei dokumenteeri oma seost ümbritseva elukeskkonnaga.
Samas on ka keskkonna vastavust isiku tervise- ja heaoluvajadustele raske määratleda. Lihtsam on see juhul, kui kehtestatud on konkreetsed piirmäärad (näiteks on sellised piirmäärad kehtestatud saastele ja mürale), teisalt ei ole kõik keskkonnahäiringud arvudes mõõdetavad (nt mereranna, metsa hävimine). Lisaks on keskkonnaotsuste üks iseloomulik joon ka nende teatav ebakindlus, mis olulise keskkonnamõjuga tegevuste puhul sõltub peaasjalikult läbiviidud uuringute põhjalikkusest. Viimasest sõltub omakorda see, milline hinnang antakse kavandatud tegevuse eeldatavate mõjude ulatusele. Kui isik soovib puudulikult või ühepoolselt läbiviidud menetluse või keskkonnauuringu tulemusel antud keskkonnaotsust vaidlustada, tuleks oma õiguste rikkumise tõendamiseks ühtlasi ümber lükata ka keskkonnauuringu tulemused. See tähendaks paremal juhul keskkonnauuringu kvaliteedi hindamise analüüsi, halvemal juhul eraldiseisva keskkonnauuringu tellimist.

Tegemist on olulise muudatusega, kuivõrd varasemas kohtupraktikas aktsepteeriti keskkonnaasjades kohtusse pöördumise alusena ka lihtsalt isiku puutumust vaidlustatud haldusaktiga. Tõsi, sedagi peamiselt teoreetilisel tasandil. Näitena jäi kaebus rahuldamata ka viidatud kohtuasjas Riigikohtus, kus kaebuse esitajaks oli kalur ja kohalik elanik, kes leidis, et kaevandamisloa väljastamisel meres liiva kaevandamiseks on negatiivsed mõjud nii lahe kalavarudele kui ka rannajoonele. Riigikohus leidis, et pelgalt paikkonnas elamise või ressursi kasutamisest kaebeõiguse tekkeks ei piisa. Kohus tugines läbiviidud uuringutele (mille tulemused oli kaebuse esitaja mh kahtluse alla seadnud) ning leidis, et vaidlustatud maavara kaevandamise loa alusel toimuval tegevusel ei ole olulist ja reaalset mõju kaebaja huvidele ning seega ei ole täidetud ka eeldused kaebeõiguse omandamiseks nn puutumuse alusel. Seega tõmmati kaebajal „vaip jalge alt“ veel enne, kui kohus oleks saanud hakata sisuliselt kontrollima kaevandmisloa ja selle väljaandmisele eelnenud menetluse õiguspärasust ja seda, kas kaevandamisest lähtuvad mõjud vastavad ka tegelikkuses läbiviidud uuringute tulemustele. Sellisele tulemusele jõuti pärast neli ja pool aastat kestnud vaidlusi erinevates kohtuastmetes.

On küsitav, kas sedavõrd rangete kriteeriumide seadmine on põhjendatud. Sisuliselt tähendab see üht – mida enam on keskkonnaotsuse andmisele eelnenud menetluses rikutud nõudeid (oluliste asjaolude väljaselgitamata jätmine, ettepanekute arvestamata jätmine), seda keerulisem on kaebajal pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, kuivõrd puudulikult läbiviidud menetlusest tekkinud tühimikku tuleb asuda täitma kaebajal ning seda oma õiguste rikkumise tõendamise raames.

Just nimelt keskkonnaotsusest tuleneva kahjuliku tagajärje saabumise tõendamisest sõltub see, kas võimalik vaidlus kohtus annab isikule soovitud tulemuse või mitte. Veelgi enam – kas kohus asub kaebaja kaebust üleüldse sisuliselt läbi vaatama. Ka uue ebamäärase dimensiooni õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale lisandumine ei tõota, et sellest kohtusse pöördumine mingil moel lihtsamaks muutuks. Juhul kui isik ei ole suutnud tõendada oma õiguste rikkumist, puudub kohtul vajadus hakata hindama ka vaidlustatud keskkonnaotsuse sisulist õiguspärasust.

Kohtusse pöördumine keskkonnaalaste õiguste teostamiseks ei või olla ülemäära koormav

Keskkonnaasjades puutumusest lähtuv kaebeõigus on kantud eelkõige eesmärgist kergendada isikutel kohtusse pöördumist, mitte seda raskendada. Kui pidada silmas seadustiku üht peamist eesmärki – keskkonnahäiringute vähendamine võimalikult suures ulatuses, et kaitsta keskkonda, inimese tervist, heaolu ja vara ning kultuuripärandit – siis eeldaks see isikute laiapõhist kaasamist, isikute arvamuse ärakuulamist ning ettepanekute rakendamist keskkonnaotsuste elluviimisel.

Eeltoodu saab olla sisuline üksnes juhul, kui isikutele on tagatud kohtusse pöördumise õigus, ilma et selle teostamine oleks ülemäära koormav. Paraku on kaebeõiguse käsitlus keskkonnaasjades muutunud sedavõrd keeruliseks, et valmistab peavalu ka kogenud juristidele. Olukorda ei tee lihtsamaks ka kohtud, kes selle asemel, et tegeleda keskkonnaotsuste sisulise õiguspärasuse kontrolliga, otsivad nüüd põhjusi, miks isikute pöördumisi mitte menetleda ning seeläbi hoiduda sisuliste hinnangute andmisest riigivõimu teostamise õiguspärasusele.

Kohtute seatud kõrged standardid kohtusse pöördumisele toovad ühtlasi kaasa selle, et vaidlus kohtusse pöördumise õiguse olemasolu üle võib kesta aastaid ning kujuneda mahukamaks, kui seda oleks põhivaidlus vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse üle. See omakorda tähendab kõikidele osalistele kulusid. Arvestades valdkonna keerukust ja kohtute senist praktikat kaebeõiguse sisustamisel, jääksid kohtusse pöörduja õigused ilma asjatundliku õigusnõustamiseta tõenäoliselt kaitseta. Seda enam, et reeglina on vastaspoolel haldusorgan, kelle igapäevaseks tegevuseks on just keskkonnaküsimuste lahendamine. Juhul kui keskkonnaotsus on langetatud ühe konkreetse isiku huvides, tähendab see reeglina, et kohus kaasab menetlusse ka arendaja. See aga tõstatab järgmise olulise probleemi.

Kui haldusorgani puhul eeldatakse, et ta on võimeline kohtumenetluses osalema ilma välise õigusabita, siis arendaja puhul see üldjuhul ei kehti. Kui kaebajat ei saada kohtuvaidluses edu, tuleb kas osaliselt või täielikult hüvitada ka arendaja õigusabikulud. Seda ka juhul, kui kohtumenetluse piirdub kaebeõiguse kontrolliga. Isikute õiguste efektiivsele kohtulikule kaitsele keskkonnaasjades aitaks kaasa, kui kohtumenetlusega seonduvad kulud oleksid kaebajale minimaalsed, sõltumata kohtumenetluse tulemusest. See ajendaks nii arendajat kui ka keskkonnaotsuse langetajat kaasama puudutatud isikuid projekti menetlusse võimalikult varajases staadiumis, et seeläbi vältida ka kulukaid ja aeganõudvaid vaidlusi kohtus. Kahtlemata suurendaks see nii inimeste initsiatiivi keskkonnaküsimustes kaasa rääkida, keskkonnaotsuste kvaliteeti kui ka üleüldist dialoogi ühiskonnas.

Mõistagi ei saa ei saa kohtusse pöördumise õigus keskkonnaasjades olla piiramatu. Vastupidine tähendaks nn ukse avamist ilmselgelt põhjendamatutele ja ka pahatahtlikele kaebustele, mille tulemusena suureneks kohtute töökoormus ja tekiks oht kohtute töö kvaliteedi languseks. Küsimus on mõistliku tasakaalu leidmises, mis täna aga puudub. See on toonud omakorda kaasa olukorra, kus kohtute töökoormus kaebajale seatud rangete kriteeriumide tõttu pigem suureneb kui väheneb. Kodaniku poolt vaadatuna on peamine probleem aga selles, et praegune kohtupraktika keskkonnasjades manitseb ühiskonna liikmeid keskkonnaga toimuvat pigem passiivselt pealt vaatama kui aktiivselt osalema. Selle tagajärjeks on, et ühiskonna liikmete huve keskkonnaotsuste tegemisel vajalikul määral arvesse ei võeta.

Avaldatud Eesti Advokatuuri blogkeskkonnas.

Vandeadvokaat Eeva Mägi osales Loov Eesti poolt korraldataval Inspiratsioonilõunal ettekandega „How to protect your intellectual property“, keskendudes peamiselt disainiõigusele. Rohkem infot vaata Loov Eesti kodulehel

Tsiviilasjas oli vaidlus poolte vahel selles, kas edasimüüja poolt tarnitud mäetööstusseadmed vastavad kliendi poolt pakkumiskutses nõutud ja seadme edasimüüja poolt lubatud tingimustele.

Seadmete tingimustele vastavuse hindamiseks telliti mitmeid tehnilisi ekspertiise ning viidi läbi mitmeid proovitootmisi. Ekspertiiside ja proovitootmistega selgitati välja seadmete tootmismaht ja saadud toodangu kvaliteedi vastavus Eestis kehtivatele standarditele. Vaidluse lahendamisel andsid kohtumenetluses selgitusi mitmed mäetööstuse valdkonna spetsialistid ning mäeinsenerid.

Antud kohtuasjas otsustasid kõik kohtuastmed kliendi kasuks.