Kristo TederPankrotimenetluse üks eesmärk ja võimalus on luua eeldused raskustesse sattunud ettevõtte majandustegevuse jätkamiseks uutel jätkusuutlikel alustel, kirjutab vandeadvokaat, pankrotihaldur ja saneerimisnõustaja Kristo Teder (Maria Mägi Advokaadibüroo).

Majanduslike raskuste ületamise juriidilistest meetmetest on tähelepanu pälvinud saneerimismenetlus, mille osas on varasemalt juba kolleegid eri arvamusi avaldanud. Vähem on aga eelneva varjus tähelepanu saanud võimalus ettevõtet saneerida pärast pankroti väljakuulutamist.

Pankrotimenetluses on lihtsalt saneerimise asemel kasutusel mõiste tervendamine. Kuigi praktikas seisneb pankrotimenetlus peamiselt ettevõtte likvideerimises – ettevõtte tegevus on lõppenud või lõpetatakse – siis pankrotimenetluse üks eesmärk ja võimalus on luua eeldused raskustesse sattunud ettevõtte majandustegevuse jätkamiseks uutel jätkusuutlikel alustel.

Minu poolt hallatud enam kui 250 ettevõtte menetlusest on tervendamine paraku teemaks olnud üksikutel puhkudel ja lõplikult realiseerunud täpselt ühel juhul. Miks tervendamist üldse esile tuua, kui saneerimismenetlus selle kõigega juba tegeleb? Jällegi, samalaadselt pankrotiavalduste hilisele esitamisele, esitatakse ka saneerimisavaldused reeglina hilinenult ja seetõttu valdav osa saneerimismenetlustest ebaõnnestub.

Minu eesmärgiks on tuua esile, et pankrotiavalduse esitamine ning ka pankrot ise ei tähenda alati üheotsapiletit, kuid just taoline arusaam on paraku meie õigusruumis ja ärikultuuris tekkinud. Juurpõhjus sellise kuvandi tekkimisel on muidugi selgelt hilinenult pankrotiavalduste esitamine ning selle tulemusel ka menetluste raugemine. Ammugi ei saa rääkida sellistel juhtudel ettevõtte tervendamisest, kui pole mida tervendada.

 

Pankrot pole koll

Leian, et oleks aeg üle saada ettevõtte pankrotistumisest kui millestki, mida peaks pidama üdini negatiivseks. Kindlasti on raske hoomata, et ka pankrotis ettevõte saab edasi tegutseda. Koostööpartnerite ja klientidega suhtlemine on küll keerukam ning usalduse tekitamine aeganõudev, kuid see on asjakohase ja adekvaatse kommunikatsiooniga ületatav.

Usalduse tekitamisele peaks kaasa aitama asjaolu, et pankrotimenetluse jooksul tekkinud ettevõtte kohustused rahuldatakse võlgniku vara arvelt eelisjärjekorras ehk isegi kui tervenemine ei ole tulemuslik, siis ettevõtte tervendamises osalenud võlausaldajatel ei ole võimalik kaks korda sama reha otsa astuda.

Pankrotimenetlusega kaasneval keerukusel on ka positiivseid külgi, millest peamine on toimiv pankrotikaitse. Pankroti väljakuulutamise tagajärjena lõppevad viiviste ja intresside arvestused enne väljakuulutamist tekkinud kohustuste osas, lõpetatakse käimasolevad täitemenetlused ning maakohtu astme kohtumenetlused, milles ei ole tehtud veel otsust. Eraldi lahendused on olemas ka liisingu-, rendilepingute ja muude kestvuslepingute jaoks.

Pankrotikaitse võimaldab täita üksnes majandustegevuse jätkamiseks hädavajalikke ning halduri poolt täitmiseks võetud lepingutest tulenevaid kohustusi. See omakorda annab võimaluse kaardistada olemasolev olukord ja töötada välja tervendamiseks vajalikud abinõud. Pankrotiolukord lihtsustab töötajate vabastamist ja sellisel juhul on kulubaas väiksem. Saamata jäänud tasude ja hüvitiste osas paneb õla alla Töötukassa, millel on võlgniku, võlausaldajate ja töötajate huvisid arvestades positiivne mõõde.

Tervendamise abinõude rakendamisel on eesmärk rahuldada võlausaldajate nõuded maksimaalses ulatuses ja lõpetada pankrotimenetlus kompromissiga selliselt, et äriühing jääb pärast menetluse lõppu likvideerimata ning jätkab enda tavapärase majandustegevusega. Tervendamise õnnestumiseks on vajalik, et võlgnik on suuteline andma infot piisavalt põhjalikult ja kiiresti. Võlgnik peab olema võimeline väljastama operatiivselt finantsandmeid ja varustama haldurit muu vajaliku teabega, ka sellisega, mis võlgnikule iseenesest mõistetavana tundub.

Enda kogemustest lähtudes saan välja tuua, et teabe andmise kvaliteet on reeglina kõikuv. Samas on äratuntav ettevõtte päästmise siiras tahe. Julgen väita, et sellise tahte olemasolu on oluline selle baasi loomisel, mis üldse lubab tervendamise poole liikuda ja hoida majandustegevust käigus. Halduril on keeruline, kui mitte võimatu ettevõtjat veenda oma tegevusega jätkama. Seega esmased märksõnad on tahe tegevusega jätkata ja usalduslik suhe halduriga.

 

Tootmine lõpeb, ladu alles

Tervendamine võib seisneda ka puhtalt ettevõtte ühe osa tegevuses hoidmises eesmärgiga see tervikuna müüa, mis on võlausaldajatele kasulikum kui varade üksikuna realiseerimine. Samuti võib tervendamisega ühendada likvideerimise olukorras, kus näiteks tootmine lõpetakse, aga lao tühjaks müümisel saab alles jätta olemasolevad müügikanalid, hoida töös vajalikud laoprogrammid ja säilitada maksimaalses mahus võimekus kauba komplekteerimiseks.

Hinnates saneerimis- või pankrotimenetluses pakutavaid võimalusi raskuste ületamiseks, tuleks algatuseks pöörduda maksejõuetusega tegelevate spetsialistide poole. Seda tuleks teha varases staadiumis, mitte tagumise abinõuna.

Seejuures tasub meeles pidada, et pankrotiavalduse esitamine ei ole veel piltlikult öeldes ettevõtte võtmete üleandmine pankrotihaldurile, vaid see peaks tähendama tavapärase töö jätkamist ka seniste juhtorganite poolt, kes koostöös pankrotihalduriga otsustavad majandustegevuse jätkamise või lõpetamise.

 

Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/arvamused/2020/08/21/kristo-teder-raskel-ajal-on-ka-pankrotist-abi

Eeva Mägi lavastatud “Süda Sõrve sääres” pärjati Melbourne’i rahvusvahelisel filmifestivalil parima lühidokfilmi auhinnaga. Selle auhinna tõttu saab film ilma rahvusvahelise konkursita Oscarile kandideerida, kirjutab ERR.

Filmi produtsent Liis Nimik rääkis ERR-ile, et võit Melbourne’is tuli suure üllatusena, kuna “Süda Sõrve sääres” on väga kohalik film, mis on filmitud ühes kohas ja kindlate tegelastega.

Veel suurema üllatusena tuli filmitegijatele Oscarile kandideerimine. Nimik kinnitab aga, et sellest võimalusest kavatsetakse kindlasti viimast võtta.

Süda Sõrve sääres on poeetiline dokumentaalfilm meestest, kellede hinged on täis ilu, tuld ja elujõudu aga ka ääretut üksindust. Need mehed elasid Sõrve sääres Põdra külas, kus nende ainukene mängukaaslane oli ei keegi muu, kui kaval viinakurat. Villi jutustab loo sellest, kuidas viinakurat tema sõbrad trikkidega ära meelitas.

Sel aastal kuulutati Melbourne’i rahvusvahelise filmifestivali võitjad välja otseülekande vahendusel. Parima lühifilmi kategooriast räägitakse 24:40 juures.

Eelmisel nädalal nomineeriti tudengifilmide Oscarile Eesti režissööri German Golubi film “Mu kallid laibad”.

T1 kaubanduskeskuse juht Allan Remmelkoor usub, et saneerimisprotsessist saab asja, kui võlausaldajad sellega nõustuvad.

T1 pidava AS-i Tallinna Moekombinaat juhatuse liige Allan Remmelkoor ütleb, et saneerimisprotsess võtab aega aastaid ning selle peamine väljakutse on leida toimiv tegutsemismudel muutunud oludes, kus kaubandus peab leidma omale teistsuguseid väljundeid.

“Eks kogu see meie tegevusharu praegu, mitte ainult Eestis, vaid kogu laias maailmas, seisab selle protsessi ees, et kuidas ja mida järgnevatel aastatel ümber korraldada, kuidasmoodi oma äritegevust ümber korraldada nii, et see on jätkusuutlik. Meil on nüüd selle protsessi jaoks aega kaks kuud,” ütles Remmelkoor, viidates saneerimiskava esitamise tähtajale, milleks on 2. juuni. “Kahe kuu pärast peaksid võlausaldajad selle kava siis loodetavasti heaks kiitma.”

Millised need muudatused on, millele saneerimiskava üles ehitatakse, pole Remmelkoor valmis veel avaldama.

Tallinna Moekombinaadi suurim võlausaldaja on rahvusvaheline ühisrahastusplatvorm TSSP, nende 65 miljoni euro suurust viieks aastaks antud laenu, mille tähtaeg saabub järgmisel aastal, vahendas Lintgen Adjacent Investments S.a.r.l. Kokku on võlausaldajaid 71 ja tähtaja ületanud kohustusi on kogunenud seitsme miljoni euro ulatuses.

“Kõikidega on vaja selles protsessis läbirääkimisi pidada,” tõdes Remmelkoor.

Ka emafirma Pro Kapital Grupp on üks Tallinna Moekombinaadi võlausaldajaid.

“Emaettevõttelt on kindlasti saanud T1 omanikfirma AS Tallinna Moekombinaat laenu. Selles mõttes nad on, jah, protsessis osalised,” ütles Remmelkoor, soovimata spekuleerida asjade käigu üle, kui saneerimiskava peaks ebaõnnestuma: “Täna mul on küll veendumus, et sellel protsessi edukusel on alust. Meie peamine ülesanne täna on ikkagi leida lõplik jätkusuutlik tegevuskava.”

Ta kinnitas, et T1 saneerimisprotsess emafirma tegevust ei mõjuta.

“Meil grupi ülejäänud tegevusharud – elamuehitus Balti riikides – jätkub samasugusel moel,” ütles ta.

Saneerimiskava T1 tegutsemist ei puuduta – kauplusi hoitakse lahti nii palju, kui eriolukord praegu võimaldab, selle lõppedes saavad jätkata ka ülejäänud ärid.

Saneerimisprotsessi algusest teatas esmaspäeval ka Stockmanni kaubamaja. Otsus puudutab siiski vaid Soome ettevõtet, selle tütarettevõtted Eestis ja Lätis ning kaubanduskett Lindex tegutsevad edasi, nagu seni.

Kas lähinädalad ja kuud hakkavad tooma rohkem teateid pankrottidest või saneerimistest, mida soodustab ka pankrotiteadete edasilükkamise algatuseks loodud seaduseelnõu, ei julge keegi prognoosida.

Maria Mägi advokaadibüroos vandeadvokaadi ja pankrotihaldurina töötav Maire Arm ütleb, et kui ettevõtte majanduslik olukord vähegi võimaldab, tasub eelistada saneerimist pankrotile, kuigi see võib võlausaldajate jaoks kujuneda väga pikaks protsessiks.

“Võlausaldajate jaoks on oluline, võrreldes teoreetilise pankrotimenetlusega, et oleks nende jaoks kasulikum variant. Pankrotimenetluses reeglina varad müüakse. Saneerimismenetluses on võlgade ümberkujundamine, lahenduste leidmine teistmoodi. Ma arvan, et praeguses olukorras, kus on suur teadmatus, mis saab, on saneerimine kindlasti mõistlikum, kui nende varade müük,” põhjendab Arm.

Ta tõdes, et kuigi vahel kasutavad ettevõtted saneerimisprotsessi ka aja juurdevõitmiseks olukorras, kus tegelikult pole päästa enam midagi, tasub saneerimist ikkagi kaaluda.

“Pankrot on ikkagi ettevõtte jaoks kõige viimasem variant. Kui oleks vähegi võimalust, siis oleks mõistlik saneerida, kui see on ka reaalne selle äriühingu puhul, kes selle avalduse siis esitab. Üldiselt, saneerimisseaduse mõtte kohaselt lähevad saneerimisse olulised ettevõtted, kes on ühtlasi ka olulised tööandjad,” selgitas Arm.

Saarlasest vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets on otsustanud praeguses kriisiolukorras aidata omalt poolt nõuga kõiki saarlasi, kes elulistes, ent õigusalastes küsimustes jänni jäänud.

Praegusel keerulisel ajal võib tekkida küsimusi tööõiguses nii töötajatel kui ka tööandjatel, perekonnasuhete teemal, suhtluse kohta lahuselavate lastega, laenu-, üüri- ja muude lepingute täitmise või muutmise kohta.

Ootame küsimusi Mariale Saarte Hääle meiliaadressil uudis@saartehaal.ee. Avaldame valikuliselt küsimusi-vastuseid, mis võivad teistelegi abiks olla, ka Saarte Hääles, kuid küsijate anonüümsus on seejuures tagatud.

Koroonaviirusest COVID-19 tulenevalt riigis kehtestatud eriolukord on toonud kaasa märkimisväärseid piiranguid. Suletud on nii haridus- kui meelelahutusasutused, ning kellel vähegi võimalust, töötab kodukontorist. Mõistlik osa ühiskonnast teeb kõik selleks, et minimeerida kontakte ning seeläbi takistada viiruse levikut. Mida teha aga siis, kui lapsel on tulemas suhtluskord teise vanemaga? Kas lapsevanem võib keelduda last teise vanema juurde lubamast, tuginedes eriolukorrale?

Lühike vastus, mis kehtib mõlemale vanemale: hoidke tervist, hoidke suhteid!

Ennekõike on oluline, et laste huvid oleks kaitstud ja seda on need ennekõike, kui lapsevanemad saavad omavahel läbi. Seega tasuks alustuseks pöörduda teise vanema poole ning arutada reaalset olukorda ja võimalusi. Vältida tuleks ultimaatumite esitamist. Ultimaatumid üldiselt ja pikas perspektiivis ei tööta, ja kui veel jõupositsioonilt seda teha vanema poolt, kelle juures laps viibib, siis ei ole see kindlasti mõistlik ei lapse ega teise vanema suhtes.

Näiteks, kui mõlemad vanemad on olnud maksimaalses isolatsioonis ja veendunud, et mingeid haigussümptomeid ei esine ning kokkupuuted teiste inimestega olematud või väga minimaalsed, siis ei ole põhjust tekitada eriolukorda suhtluskorras.

Kui aga ühe või teise kodu elu- ja töökorraldus on selline, et pereliige käib kodust väljas (tööl, poes, omakorda teises kodus), on selge, et tõuseb nakatumise ning nakatamise risk. Sellisel juhul on mõistlik leppida kokku suhtluskorra täitmine teisiti. Ehk on see just kohaks ja võimaluseks, kus laps saabki minna/olla vanema juures, kellel on rohkem võimalusi tagada lapsele võimalikult turvaline ja mugav isolatsioon.

Lapsevanemate kohustus on tagada koostöös nii lapse kui seeläbi teiste pereliikmete, aga ka ühiskonna maksimaalne heaolu ja turvalisus (sealhulgas tervis). Kui selleks on vajalik lükata teise lapsevanema kohtumised lapsega edasi, on see kompromiss nii lapse, pere kui ka üldsuse huvides.

Rõhk on aga lihtsustatud mõttel – mitte midagi ei jää toimumata ega tegemata, vaid see lükkub teisele ajale. Leppige see aeg kokku.

Kindlasti ei tasu eriolukorda kasutada ettekäändena, et teine lapsevanem ei saa üldse lapsega suhelda. Tuleb tagada lapse ja eemaloleva vanemaga vahel regulaarne suhtlus videoülekannet võimaldavate rakenduste kaudu. See annab võimaluse reaalajas nii lapsel kui vanemal olla siiski ühenduses, kasvõi selleks, et lahendada koduseid ülesandeid, üksteisega aega veeta, arutleda maailmas toimuva üle ja tunda, et nad on siiski teineteisele olemas.

Eriolukord on kehtestatud kogu ühiskonna tervise kaitseks ning ükski eriolukord ei ole ettekääne visata teisele vanemale „kaigas kodarasse“.

Hoidke tervist ja hoidke häid suhteid.

Simo Soolo
advokaat
Maria Mägi Advokaadibüroo

Kutsun üles julgelt vabatahtlikult avaldama, kui olete saanud koroonaviiruse, sest nii saab teisi kaitsta.

Seadustes näpuga järge ajades võib jõuda arusaamale, et kuna terviseandmed on eriliigilised andmed, ei tohiks neid niisama küsida ega peaks avaldama. Igasugune isiku terviseandmete info on delikaatne. Ka nohu ja köha on isikuandmed, mida niisama ei tohi koguda ega kolmas isik avaldada.

Praegu on eriolukord ega ole kuigi mõistlik varjata andmeid, mis võivad teised inimesed ohtu seada. Hirm, et mind vallandatakse, kui teatan tööandjale, et mul on koroonaviirus, on põhjendamatu. Kedagi ei tohi töölt vallandada pelgalt sellepärast, et tal on viirus. Samuti ei tasuks tööandjal karta oma töötajalt viiruse kohta küsida, sest muidu ei saa tööandja ohutut töökeskkonda tagada. Küll aga ei ole tööandjal kindlasti kõige mõistlikum saata kogu töötajaskonnale e-kirja: „Teatan kahetsusega, et meie töötajal Maril on koroonaviirus.” Kindlasti saab olukorra lahendada mõistlikumalt.

Tuleks lähtuda tervest mõistusest ja leida omavahel kompromiss, aga ennekõike käituda nii, et ei seaks ohtu teisi.

Seega kutsun üles julgelt vabatahtlikult avaldama, kui olete saanud koroonaviiruse, sest nii saab teisi kaitsta. Seda ise vabatahtlikult tehes ja end isolatsioonis hoides säästate palju rohkem teiste tervist ja aitate kaasa viiruse leviku peatamisele. Ei tasu karta, et avaldades või küsides, kas kellelgi on koroonaviirus, rikute isikuandmekaitset või võite kaotada oma töö. Ka eriolukorras on õigus siiski õiglane ja terve mõistus teretulnud.

Esimene ettevõtmine, millele Autismifond õla alla paneb, on Eestis ainulaadse (esimese!) autismispektri häirega inimestele mõeldud erihoolekandeküla rajamine – valmib see juba 2019. aasta lõpus! Küla projekti algatasid ja seda on tänaseni kandnud pered, kus eriline laps kasvab.

Loe lähemalt:

https://www.facebook.com/autismifond/
https://www.autismifond.ee/

10. juubelit tähistav DocPoint Tallinn andis eile festivali avamisel tänavu esimest korda välja noore dokumentalisti preemia, mille laureaadiks sai režissöör Eeva Mägi.

«Noore dokumentalisti preemia» antakse välja noorele filmiloojale, kes paistab silma isikupärase filmikeelega ning kelles on julgust eksperimenteerida ja luua midagi seniolematut ning ambitsioonikat. Eeva Mägi on kahe lühidokumentaali «Lembri Uudu» ja «Süda Sõrve sääres» režissöör, kes on leidnud oma ja selgelt eristuva filmikeele, mis on ühtlasi emotsionaalsete ja sügavalt läbitunnetatud lugude edasikandjaks.

Loe lähemalt Postimehest.

Uus alanud aastaga liitus Maria Mägi Advokaadibüroo sooja ning tööka kollektiiviga advokaat Simo Soolo.

Simo on enam kui 13 aasta jooksul kogemusi omandanud töötades varasemalt nii krediidiasutustes, notari- ja advokaadibüroodes. On keskendunud peamiselt võlaõigusele, kuid valmis hea nõuga aitama ka teistes küsimustes. Simol on laialdased kogemused erinevate valdkondade kohtulikes vaidlustes.

Simo Soolo

Endine minister ja parlamendisaadik Liisa Oviir liitub Maria Mägi Advokaadibürooga.

Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni juht ja endine ettevõtlusminister Liisa Oviir, kes oktoobris teatas aktiivsest poliitikast lahkumisest, asub tööle Maria Mägi Advokaadibüroos.

Liisa Oviir asub Maria Mägi Advokaadibüroos tööle nõunikuna, nõustades eelkõige rahvusvaheliste kaubanduslepingute läbirääkimiste ja sõlmimise küsimustes ja ühingu juhtimises.

“Liisa suur kogemuste pagas ja väliskaubanduse korraldamise tundmine kulub meile hädasti ära. Turul toimuv on tihedalt seotud konkurentsi ja hangetega, seega saab tema nõustatav valdkond olema laiem,” ütleb Maria Mägi Advokaadibüroo juhtivpartner vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets, kinnitades  Liisa Oviiri tööle asumist.  Mägi-Rohtmets loodab, et koostöö  saab olema laiahaardeline ning ambitsioonikas.

Liisa Oviir on  riigikogu liikmena kaasa rääkinud ka laste ja perede õiguste teemadel ning peab oluliseks sellesse temaatikasse veelgi tõsisemalt  süveneda.  “Perekonnaõiguses, eelkõige lastega seotud küsimustes, on õigusabi eluliselt vajalik. Tunnen juba mõnda aega, et selle kaudu saaksin midagi ühiskonnale tagasi anda selle eest, et minul on läinud hästi,” põhjendab Oviir oma valikuid.

Liisa Oviir lõpetas 2000. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduse alal, on töötanud AS Tallink Grupis juristina (1998-2008), Eesti Energia juhtiva juristina (2008-2015) ja ettevõtlusministrina (2015-2016). Liisa Oviir oli riigikogu XIII koosseisu liige, kuuludes parlamendi õigus- ja väliskomisjoni ning Euroopa Liidu asjade komisjoni.