Seminaripakett: Õpime koos paremini hoidma riigi kalleimat vara – lapsi

Eestimaa laste huvid on tähtsad ja väärivad asjaosaliste sujuvat ühist tegutsemist. Kui Eestimaa lastel on hea, siis on meil kõigil parem. Paraku on nii, et meie riigis on laste õigused üldiselt hästi reguleeritud, aga sellele vaatamata jäävad lapsed liiga tihti probleemide rägastikku aastateks ning saavad enne täiskasvanuteks, kui nende jaoks parim lahendus saabub. Selle tulemusel jääb liiga palju lapsi vajaliku hoole ja kaitseta ajal, mil nad seda kõige enam vajavad.

Aga – kus viga näed laita, seal tule ja aita. Ja nii on Maria Mägi Advokaadibüroo perekonnaõiguse töögrupp otsustanud viia läbi kolmest osast koosneva seminarprogrammi, et kehtivat õigust lahti harutades jõuda võimalusteni, mille kaudu saavad lapsed kiiremat ja kvaliteetsemat kaitset.

Seminarprogrammi eesmärk:

  • anda ülevaade isikutest, kes peavad seisma laste õiguste ja huvide eest
  • mis on nende pädevus ja võimalikud tööriistad ning
  • kuidas saavutada ladusam koostöö tagamaks kiirem ja parim võimalik lahendus lapse heaks.

Seminari käigus:

  • käsitleme praktikas tekkinud probleeme
  • otsime ühiselt täiendavaid puudujääke ning
  • kogume osalejate abiga kokku võimalikke lahendusi nende edastamiseks asjaomastele institutsioonidele.

Seminarprogrammi sihtgrupina näeme: lapsevanemaid, kohalikke omavalitsusi, haridusasutusi, laste psühholooge ja terapeute, aga ka kohtuid, sotsiaalkindlustusametit, politsei– ja piirivalveametit, justiitsministeeriumi, välisministeeriumi, kohtutäitureid ja õiguskantsleri bürood.

Lisainfo ja registreerimine
/by

INTERVJUU ⟩ Advokaadist filmitegija Eeva Mägi: kohtuvaidlustes tehakse lapsest kättemaksuvahend

Eeva Mägi uusim lühifilm kannab nime «3. oktavi F». Foto: Madis Veltman/Postimees

Nii juurat kui filmitegemist õppinud Eeva Mägi on viimastel aastatel üllatanud Eesti filmisõpru mitme suurepärase lühifilmiga. Mägi omapärast ooper-vesterni «3. oktavi F», saab näha 7. aprillist kinodes jooksvas lühifilmide kassetis «Kadumise lühikursus», tema eelmisi lühifilme «Maakohus» ja «Kolmapäev» võib vaadata Telia TV vahendusel. Eeva Mägi räägib lähemalt, kuidas tema töökogemus advokaadina, kummalised kogemused lapsepõlvest ning vanaema kaotus on inspireerinud tema liigutavat filmiloomet.

Teie uusim lühifilm «3. oktavi F» seab soopoliitilised küsimused vesternižanrisse, samuti tõid ootamatult sellesse ka ooperit sisse. Mis inspireeris teid nii erinevaid komponente kokku segama?

Lühifilm on erinevate žanrite ja nõksude katsetamiseks hea formaat.

Idee vesterni teha oli mul juba päris ammu. Tegin kunagi lühidokfilmi «Süda Sõrve sääres», mis algselt pidi olema vestern nimega «Sõrve viimane kauboi». Kahjuks peategelane lahkus meie seast ja film võttis seetõttu uue suuna. Aga vesternižanri olen alati südames kandnud. Ma vaatasin neid lapsena kogu aeg ja nautisin vesternide macho-mehi, omakohust, tuusa tulistamist. Vesternid pakkusid alati visuaalselt nauditavat meelelahutust.

Oma uue vestern-lühifilmi «3. oktavi F» tegemiseks sain Vilsandil olles, kui olin lõpetanud eelmise lühifilmi «Kolmapäev» võtted. Triin-Eliis Süld, kes mängib «3. oktavi F’is» Adat, õppis Muusika- ja Teatriakadeemia ooperilauljaks. Ta on Vilsandilt pärit, nagu minagi. Kui seal ühel päeval kahekesi istusime, nägime kaugemal hobuseid. Üks noormees ratsutas hobusel ja tekkis mõte, et Triin võiks laulda noormehele, et tema süda võita.

Nii hakkas mõte tekkima, et saaks filmis ühendada vesterni ja ooperi, mille teema oleks naistevastane vägivad, aga hästi macho’likus stiilis.

Kasutate klassikalist vesternižanri esteetikat, aga näitate humoorikalt meeste üleolevust, omavahelist konkureerimist ja võimujanu. Mehed on teie filmis nagu narrid.

Tambet Tuisu šerif on mu filmis ilge tüüp, kes naudib oma võimupositsiooni, aga ei käitu tegelikult üldse õiglaselt. Mario (Ekke Märten Hekles), kes vanglast välja saab, on ka mingis mõttes klassikaline vesternitegelane, sest vesternides tihti nii-öelda head mehed tulistavad, tapavad teisi ja käituvad tänapäeva mõistes igatpidi kriminaalselt. Aga minu filmis on Mario ikkagi hea eest väljas. Ja Ada, naistegelane, tema lihtsalt laulab kogu aeg, kasutades oma hääle jõudu.

Lühifilmis «3. oktavi F» mängib Tambet Tuisk eriti ilget šerifi. Foto: Filmikaader / Allfilm

Lisaks sellele, et olete filmitegija, töötate ka advokaadina. Kas õiglusejanu on teil alati veres voolanud? Teie üle-eelmises filmis «Maakohus» toimus raevukas kohtuvaidlus mehe ja naise vahel. Mismoodi teie kogemus advokaadina ja sellega kaasnev õiglustunne kohtuvad teie filmiloomega?

Võib-olla seepärast peabki tegema filme õiglusest, sest advokaadina töötades lõpuks nii palju õiglusega kokku ei puutugi ja seal näeb väga palju formaaljuriiidikat. Seda, kuidas kogu juuramaailm, kohtusüsteemid, seadused on juristide poolt nii ära töödeldud ning muutunud must-valgeks tekstiks, menetluseks, ilma et keegi tegelikult mõtleks, mis on päris inimeste elu selle menetluse taga.

Tunnengi, et juuramaastikul kaob enamasti kahjuks õiglus ära. Ei tehta enam kuigi õiglaseid otsuseid. Filmis saab sisemist õiglustunnet palju lihtsamini väljendada. Aga kahjuks ei ole see päriselu. Formaaljuriidika on õigluse lihtsalt välja söönud.

Advokaat ja filmirežissöör Eeva Mägi. Foto: Madis Veltman

Te olite kõigepealt advokaat ja siis läksite filmikooli?

Jah, ma läksin filmikooli, kui mul oli juba juuras magistrikraad. Vist oli ka advokaadieksam tehtud.

Kuidas see üleminek filmitegemisele välja nägi?

Ma tahtsin tegelikult lapsest saati – sellest hetkest, kui sain kaamera – olla režissöör. Tundsin seda meeletut kutsumust ja tungi teha filmi. Mulle sai selgeks, et see ongi minu väljendusvorm. Ma ikkagi õppisin juurat ja läksin hoopis sellele teele, aga tundsin alati, et ma pole õiges kohas. Kogu aeg oli igatsus millegi muu järele.

Kui olin magistrikraadi ära teinud, läksin Brüsselisse Euroopa komisjoni praktikale. Seal ma enam ei suutnud olla. Sealne bürokraatia, meeletud hooned, ametnikud, nõunikud – see tundus mulle nii sisutühi ja häiriv. Istusingi seal kontoris laua taga, võtsin Balti filmi- ja meediakooli kodulehe ette ja uurisin, mis katsetele minna saab. Tol suvel sai dokfilmi režii magistrisse minna.

Tegite seda, mida paljud sisimas tahaks teha, aga ei julge. Nii paljud on takerdunud ebameeldivasse karjääri, aga nad tunnevad, et on hilja midagi ümber teha või otsida endale midagi sügavamat.

Kutsumus aitas mul selle sammu teha. Kui ikkagi tunned, et tead, mis see asi on, mida sa teha tahaksid, on palju lihtsam selles suunas liikuda. Muidugi on raske kontoritöölt ära tulla, aga ma olen õnnelik, et selle sammu astusin.

Mis takistas kohe alguses sellele kutsele järgnemast?

Eks ikka kõigile omane soov käituda korralikult, püsida heal järjel, elada head elu ja suruda alla oma sisemised tunded-soovid. Käisin eliitkoolis, kus suhtumine oligi selline, et kõigist võiks päriselt asja saada. Tegelikult ma ei saa seda panna kooli, pere või kellegi teise süüks – pigem olid takistuseks mu enda mõtted, aga õnneks tulid uued mõtted ja siis tegin juba õigemaid valikuid.

Eeva Mägi lühifilm ooper-vestern «3. oktavi F» sai PÖFFilt Ameerika filmiakadeemia nominatsiooniõiguse. Foto: Filmikaader

Kui lõpuks enda jaoks õige valiku tegite ja filmitegemist õppima hakkasite, kas sellega kaasnes ka pettumusi või oli see täpselt nii lahe, kui ootasite?

Ma ei saanudki filmikoolis täpselt aru, mida teha tuleb. Ma ei osanud vastata ootustele struktuuri ja loojutustamise osas, et teha niisuguseid filme, mis seal kellelegi meeldida oleks võinud. Sain koolitööde eest kohutavalt halbu hindeid. Eks oligi raske korra semestris mingi suurepärase tööga hakkama saada, eriti kuna seal anti kogu aeg ette teemad ja viisid, kuidas midagi tuleks teha. See mulle eriti ei sobinud ja kooli lõpetasin napilt.

Tunnistan, et tegin seal ise kohutavalt halbu filme, sest mulle ei sobinud see tegemisviis. Koolil endal pole viga midagi. (Muheleb.) Pärast kooli lõpetamist tegin kaks dokfilmi «Süda Sõrve sääres» ja «Lembri Uudu». Need on mulle hästi südamelähedased, aga mul polnud aimugi, kuidas filmi tehakse. Tegin need täiesti sisetundest lähtudes. Kui seda järgida, valmibki midagi südamelähedast. Ma tunnen kogu aeg filme tehes mingit ebakindlust. Mingis mõttes on see ilmselt hea, aga pidevas kahtluses elada on ka raske.

Teie lühifilm «Maakohus» on selgelt inspireeritud isiklikust advokaadikogemusest. Mida tahtsite selles lahutusvaidlust kujutavas filmis öelda õiguse ja kohtusüsteemi teemadel?

Ma olen päris palju tegelenud advokaaditöös perekonnaõiguse, lahutuse ja lapsehooldusega seotud küsimustega. Seal ma tahtsingi välja tuua absurdi, millega kohtud peavad sageli kokku puutuma perekonnaõiguslike vaidluste puhul, kus kaks lapsevanemat ei suuda teineteisele andestada ja laps jääb nii-öelda vahendiks, millega hakatakse teineteisele kiuslikult ära panema.

Need on kurvad vaatepildid, sest ei suudeta lapsele üldse mõelda ja tuuakse kohtus täiesti absurdseid tõendeid. Näiteks öeldakse, et kui isa andis ema lapsele üle, siis lapsel olid riided mustad või nööp eest ära tulnud või oli laps vale toitu söönud. Selliseid asju filmitakse, pildistatakse, saadetakse e-kirju ja esitatakse need kohtus tõenditena, millega kohtunikul pole midagi teha.

Need ei tõenda lõpuks midagi, aga sellised vaidlused võivad kesta aastaid ja samal ajal lapsed kasvavad suureks, aga vanemad ei pruugi isegi teda märgata nagu indiviidi, sest kasutavad teda kättemaksuvahendina.

Ma ei tea, mis selles süsteemis peaks muutuma, et sellised vaidlused ei saaks aastaid järjest kesta, sest see ei vii mitte kuhugi, vaid lihtsalt koormab kohtusüsteemi, annab advokaatidele hea võimaluse raha teenida ning ära uppuda oma lõputusse kättemaksuihasse.

Kas vaidlused, mis paneb inimesi sukelduma jõhkratesse mängudesse oma laste hinnaga, on teinud teid inimeste suhtes küüniliseks?

Muidugi olen pidanud sellistes inimestes pettuma ja neid tulekski siis kuidagi aidata, aga sellesse kättemaksurattasse on lihtne sattuda. Kohtu asemel tuleks neid suunata kuhugi mujale, et nad tuleks mõistusele ja sellest rattast välja roniksid. Nad on inimesed, kes vajavad abi, et andestada ja mõista, aga primitiivsed emotsioonid söövad nad lihtsalt ära. Süsteem vajab ümberkorraldust.

Perekonnaõiguslik vaidlus Eesti roheluses. Kaader filmist «Maakohus». Foto: Filmikaader

Teie järgmine lühifilm «Kolmapäev» on hästi enese sisse vaatav ja melanhoolne väike saarelugu leinavast mehest. Kust see projekt alguse sai?

See algas samamoodi, nagu mitmed mu filmiprojektid. Kõigepealt tuleb Eesti filmi instituudist eitus. (Naerab.) Neid ikka tuleb. Mõnikord saab küll raha ka, aga kui eitus tuleb ja mul on hirmus loominguline tung, siis ma ei suuda pärast eitust jääda seda aastateks ümber kirjutama, et võtta kõiki nõuandeid kuulda. Võib-olla seda peaks tegema, aga ma lihtsalt kaotaksin oma jõu nii ära.

Pigem eitus käivitab mind ja ma mõtlen mingi muu lahenduse, kuidas oma film ära teha. Aga ma ei tee seda kiuste. Tihti on eitus väga hea, sest see lööb mõtte lahti ja teed hoopis teistsuguse loo. «Kolmapäev» oli alguses film «Nüri nuga», mis rääkis millestki muust ja sellele ma raha ei saanud…

Ma loodan, et teile ei tehtud inetut nalja: «Peate seda nuga veel teritama!»

Ei, seda nalja ei tehtud. Aga kui me rahastust ei saanud, siis sain öösel unesegasel hetkel õige mõtte, mis mõjus käivitavalt. Sellest «Nürist noast» kasvas järsku välja «Kolmapäev», mis on mehe ja naise vaheline kibemagus armastuslugu. Naine lahkub ja mees jääb temaga üksikule saarele viimaseid tunde veetma, meenutamaks aega, kui nad argipäeviti koos olid.

Selle mõte tuli mul tegelikult läbi ühe naabri Väike-Maarjas, kus meil on üks maakodu. Meie naabrimehel ei olnud naist, ta oli hästi üksik ja talle hirmsasti meeldis alkohol. Muidu sümpaatne inimene, aga üksik. (Muheleb.) Järsku ta leidis naise, kellega ta hakkas palju koos alkoholi tarvitama. Ühel õhtul tuli see naabrimees meie juurde ja kutsus mu isa, et ta tuleks vaatama, kas selle naisega on kõik korras.

Mu isa ja vend läksid vaatama ning avastasid, et naine on juba mitu päeva surnud. Surnukeha oli kööki istuma pandud, naabrimees kammis ta juukseid ja ei suutnud uskuda, et naine ongi surnud. Ta oli täiesti šokis ja üritas mu isa-venda ka veenda, et naine on ikkagi elus. «Kolmapäeva» mõte tekkiski teadmisest, kui raske on tegelikult lähedase kaotamine.

Meelis Rämmeld leinab lahkunud naist. Kaader filmist «Kolmapäev». Foto: Filmikaader

Millal on teie esimest mängufilmi oodata?

Eelmise aasta kevadel taotlesime raha «Libahundile», kuid ei saanud. Siis hakkasime tegema hoopis üht teist filmi «Mo mamma», mis räägib ema, tütre ja vanaema omavahelistest suhetest. Ema ja tütar seisavad silmitsi vanaema kaotusega ning lühikese aja jooksul käib neist läbi suur hulk emotsioone, mis põhjustavad tahtmatut omavahelist hõõrumist, mida nad alati tähelegi ei pane. Aga nende vahel on tingimusteta armastus, mis paneb neid teineteisele ka andestama. Nende pingete taustal on vanaema lahkumas.

Seda filmi oli tore teha, sest tegime seda põhimõtteliselt ilma rahata. Mulle meeldis sedasi teha. On vabastav teha filmi, kui sul on täiesti vabad käed ja mingi komisjon pole sulle riigi eelarvest raha eraldanud. Keegi ei üritanud midagi kontrollida ja võttemeeskond oli nii väike, et võtte intiimsus ei läinud kaduma mingisugustesse meeletutesse käsuahelatesse.

Praegu oleme montaažis, film tuleb umbes 60–70 minutit pikk, kuigi ma ei ole sellest niipidi mõelnudki, et ta peaks olema täispikk. Aga sellest nähtavasti tulebki mu esimene täispikk mängufilm. Mul on valmis ka täispikk dokumentaal.

Teil on tõeline võitlejahing! Isegi kui Eesti Filmi Instituut raha ei anna, siis sisemisest tungist teete filmi valmis, isegi kui tuleb selle tegemine oma taskust kinni maksta.

Jah, see käivitab. Need keeldumised on loomulik osa protsessist, sest raha on vähe ja suuremale osale taotlustest öeldakse ei. Kui sellest lasta end ülemäära kõigutada, siis ei saagi filmi teha. Või teed seitsme aasta jooksul üheainsa filmi, mis on lõpuks nii läbinämmutatud ja ära lihvitud, et seal polegi enam loomingulist jõudu sees. Ma ei ütle, et see on kuidagi vale, ilmselt on vaja erinevaid tegemisviise. Mulle meeldib teha filmi loomingulise jõu pinnalt.

Kas selle filmi tegemiseni viisid isiklikud perekondlikud kogemused?

Jah. «Mo mamma» on tugevalt seotud mu vanaema kaotusega. Vanaema kukkus, murdis puusaluu ja suri hooldekodus. Film natuke põhineb sellel, kuidas minu ja mu ema seda kõike seedisime, kuidas see meie omavahelisele suhtele mõjus ja kuidas mina muutusin vanaema suhtes väga igatsevaks. Mina jõudsin arusaamisele, et vanaema oli olnud mu parim sõber, aga emaga oli meeletu hõõrumine ning emotsioonide väljalaskmine. Film on tugevalt selle juhtumiga seotud, aga filmi sündmused on suuresti väljamõeldis.

/by

Kuidas mitte korraldada pärimisasju. Õpetlik näide vallavanemast, kes mõtles surmale liiga vara.

Kuidas mitte korraldada pärimisasju. Õpetlik näide vallavanemast, kes mõtles surmale liiga vara

PÄRAST LAHKUMINEKUT SURMANI SEOTUD: 20 aastat koos elanud paar sõlmis notari juures pärimislepingu. Ent siis läksid nad lahku ja mees ei soovinud naist enam oma pärijaks. Algas pikk kohtulahing.

 

See lugu on endisest riigikoguliikmest ja Eesti vallavanemast, kes hakkas liiga vara mõtlema surmale.

Ekspress hakkas juhtumil silma peal hoidma kaks aastat tagasi, sest mitte kunagi varem pole keegi tahtnud kohtus tühistada pärimislepingut. Vallavanem oli esimene. Ta lubas, et räägib juhtunust siis, kui kohtuasi on lõppenud.

Nüüd on otsus käes. Avalikud kohtuotsused näitavad, et miski ei hoia inimesi pärast kooselu lõppemist nii kindlalt koos kui pärimisleping.

Käsi peseb kätt

Lugupeetud vallavanem elas naisega koos viimased kakskümmend aastat. Ühiseid lapsi neil polnud. Ehkki silmapaistvalt edukas paar polnud ametlikult abielus, olid nad veendunud, et nende armastus kestab „kuni surm neid lahutab“. Nad elasid majas, mis kuulus mehe emale, samuti üürisid koos korterit.

Kuna kumbki polnud enam esimeses nooruses, kerkis üles küsimus: kui vallavanem peaks surema, kus siis naine elama hakkab? Kas naine peab hakkama veel vanaduses uut elukohta otsima?

Küsimus tundus vallavanemale olulisena: tema ise soovis kindlust, et keegi vanaduspõlves tema eest hoolitseks. Paar konsulteeris notariga – millised võimalused tulevikku kindlustada oleksid nende jaoks kõige paremad? Notar soovitas sõlmida pärimislepingu. See pärimisviis pole Eestis väga levinud. 2019.aastal sõlmiti vaid 33 pärimislepingut ja 7319 testamenti. Mullu sõlmiti 95 pärimislepingut ja 8997 testamenti.

Pärimisleping on mõistlik sõlmida siis, kui mõlemal on kasud sees. Nagu selles loos: vallavanem valib ainupärijaks naise, kellelt ootab elu lõpuni enda eest hoolitsemist. Vastutasuks saab naine õiguse osale pärandaja varast, mis annab talle kindlustunde mehe surma korral.

Notarisse

Vallavanem ja tema elukaaslane sõlmisidki 31. jaanuaril 2019. aastal notari juures pärimislepingu. Kuna neid sõlmitakse harva, on notaril pärimislepingu sõlmimisel väga oluline roll: ta peab osapooltele põhjalikult selgeks tegema, mis vahe on testamendil ja pärimislepingul.

Kui testament on ühepoolne ja seda saab testaator iga kell muuta, siis pärimislepingut üksi muuta ei saa. Seda saab lõpetada või muuta üksnes notari juures ja kohal peavad olema mõlemad, nii pärandaja kui pärija. Notari kohustus on selgitada, mis tingimustel saab lepingut lõpetada.

Pärimislepinguga sai vallavanema peamiseks pärijaks elukaaslane. Lepingu järgi pärib naine tema surma korral suure osa varast, välja arvatud mõned annakud. Naisel on kohustus meest haiguse korral hooldada.

Kui testament on ühepoolne ja seda saab testaator iga kell muuta, siis pärimislepingut üksi muuta ei saa.

 

Elu jätkus nagu seni. 2019. aasta kevadel uuendas naine koduaeda, istutas sinna uusi taimi. Nüüd oli tal lõpuks kindlus, et tal on kodu ja ta teeb seda kõike endale.

Aasta lõpus nõudis vallavanem aga äkki vastuteeneks, et naine annaks talle 50 protsenti osalusest ettevõttest, mis naisel oli kahasse vallavanema pojaga. See naisele ei sobinud.

Paari suhted pöörasid kehvaks, nad otsustasid lahku minna.

Vallavanem ei näinud nüüd ühtki põhjust, miks peaks endine elukaaslane olema tema pärija, ja soovis pärimislepingu tühistada.

Naine oli nõus, et pole mõistlik olla mehega seotud, ja oli valmis pärimislepingu tühistama. Samuti oli ta nüüd nõus andma pool oma osalusest ettevõttes – nagu vallavanem soovis. Vastu soovis ta mehelt 20 000 eurot, et saaks osta endale uue eluaseme. Mees oli päri, samuti lubas ta katta naise autokulud ja aidata teda uue elukoha sisustamisega.

2019. aasta detsembris pöörduski naine notari juurde ja palus ette valmistada pärimislepingu lõpetamise ja osaühingu kinkelepingu. Samuti soovis naine mehelt kirjalikku kinnitust mehe poolt lubatule. Ent vallavanem keeldus alla kirjutamast. Ta nõudis vaid pärimislepingu tühistamist. Sellega kadus naise huvi pärimislepingust taganeda.

Naine kolis 2019. aasta lõpus, enne vana-aasta õhtut, oma kauaaegsest kodust välja. Esialgu üürikorterisse, mida nad olid mehega koos üürinud. Varsti teatas vallavanem, et ei luba naisel seal elada, ähvardas, et lõpetab üürilepingu omanikuga ära. Samuti võttis vallavanem naiselt auto, mida ekskaasa oli kasutanud.

Naine üüris endale korteri.

Lähme siis kohtusse

2020. aasta jaanuaris nõudis vallavanem naise notari juurde ilmumist, et pärimisleping lõpetada. Naine oli taas valmis selleks nõusoleku andma, kui mees kinnitab allkirjaga oma lubadused. Sellega vallavanem aga jälle nõus polnud. Ja nii polnud naine nõus ka notarisse minema.

Vallavanem pöördus kohtusse, et saada naiselt nõusolek tühistada pärimisleping. Ta võttis endale advokaadiks Küllike Nammi ja Rait Sarjase.

 

SEEKORD EI VÕITNUD: Vallavanem pöördus kohtusse, et saada naiselt nõusolek tühistada pärimisleping. Ta võttis endale üheks advokaadiks Küllike Nammi.

SEEKORD EI VÕITNUD: Vallavanem pöördus kohtusse, et saada naiselt nõusolek tühistada pärimisleping. Ta võttis endale üheks advokaadiks Küllike Nammi. FOTO: VALLO KRUUSER | DELFI MEEDIA

 

Vallavanem selgitas hagis kohtule, et ei soovi naist oma pärijaks, sest nad pole ju enam elukaaslased. Seega pole tema eksnaisel mingit õigust kasutada tema emale kuulunud maja. Mehe meelest peaks saama pärimislepingut iga kell muuta, kui kooselu on lõppenud. Sõlmis ju vallavanem elukaaslasega pärimislepingu ainult seetõttu, et uskus neid kokku jäävat surmani.

Vallavanem märkis hagis, et ehkki pärimislepingu järgi pidi naine ta eest hoolitsema, siis paraku ei tundnud naine kordagi tema vastu huvi 2020. aasta veebruaris ja aprillis, kui ta pärast haiglasolekut oli kaks nädalat kodusel ravil – naine ei tulnud teda vaatamagi.

Vallavanem polnud nõus, et naine võib pärimislepingu tõttu vaidlustada neid tehinguid, mis ta eluajal teeb, ja leidis, et see piirab tema õigusi.

Samuti väitis vallavanem kohtule, et tegelikult naine survestas teda pärimislepingut tegema. Ja kuna naine jättis ta peagi maha, oletas ta, et selline plaan oli naisel varakult välja mõeldud. Paraku ei tulnud neil pähe panna pärimislepingusse tingimused, et lepingust saaks ühepoolselt taganeda.

„Pärimisleping ei saa olla sui generis institut, mis seisab seadusest kõrgemal ja mida pärast sõlmimist ei ole võimalik asjaolude muutumisel lõpetada,“ seisis hagis.

Naine võttis end esindama perekonnaõigusega tegeleva tuntud vandeadvokaadi Hendrik Mühlsi ja vaidles kõigele vastu. Hoopis mees visanud ta kodust välja. Ja kuna mees polnud tema ees varalisi lubadusi täitnud, ei pea ka tema vastu tulema. Ta ei leidnud, et sellisel hagil oleks kohtus üldse mingit perspektiivi.

 

PÄRIMISLEPINGUT EI SAA LIHTSALT TÜHISTADA: Vandeadvokaat Hendrik Mühls saavutas riigikohtus olulise võidu, mis on paljudele paaridele edaspidi hoiatuseks.

PÄRIMISLEPINGUT EI SAA LIHTSALT TÜHISTADA: Vandeadvokaat Hendrik Mühls saavutas riigikohtus olulise võidu, mis on paljudele paaridele edaspidi hoiatuseks. FOTO: ERAKOGU

 

Maakohus leidiski, et paraku lubab pärimisseadus ühepoolselt taganeda vaid kindlatel põhjustel – eksimus, pettus, ähvardus, vägivald –, kuid midagi sellist ei saa naisele ette heita. Samuti pole siinsel juhul ühtegi erandlikku asjaolu, mis lubaks pärimislepingu tühistada. „Mitteabielulise kooselu lõppemine iseenesest ei ole erandlik asjaolu,“ leidis maakohus.

Samuti rõhutas kohus, et vallavanem võib oma varaga tehinguid teha küll, kuid eksnaisel kui pärijal on õigus aasta jooksul pärast vallavanema surma vaidlustada kõik tehingud, mida vallavanem oma eluajal oli teadlikult pärija huvide kahjustamiseks teinud.

Näiteks kui mees on jätnud pärimislepinguga maja naisele, kuid müüb selle hiljem kümne euroga oma sugulasele, siis naine saab ühe aasta jooksul pärast mehe surma pöörduda mehe sugulase vastu kohtusse, et maja müük tagasi pöörata.

Vale jutt!

Vallavanem polnud nõus, et kooselu lõpp pole piisav põhjus pärimislepingut tühistada, ja kaebas edasi ringkonnakohtusse.

„Pärast kooselu lõppu kellegi pärijaks nimetamine on äärmiselt erandlik,“ leidis ta. „Ja see oleks erandlik, kui keegi sooviks olla pärimislepingu kaudu seotud inimesega, kellega on kooselu lõppenud.“

Samuti jättis kohus vallavanema väitel tähelepanuta asjaolu, et juhul kui vallavanem tahaks oma vara jätta lastele tasuta, siis pärimislepingu tõttu peab ta need neile võõrandama ehk müüma.

Ringkonnakohus aga nõustus maakohtuga: kooselu lõpp pole siiski erandlik põhjus pärimislepingut lõpetada. Ta jättis maakohtu otsuse muutmata. Samuti selgitati vallavanemale, et ta võib oma vara eluajal käsutada küll, kuid ta ei tohi sellega teha kahju oma pärijale ehk endisele elukaaslasele.

Vallavanem kaebas edasi riigikohtusse. Kooselu lõppemine on tema meelest igati erandlik asjaolu. Samuti ei saa juriidilise hariduseta inimeselt eeldada, et ta suudaks pärimislepingut kõikide detailideni mõista ja seda sõlmides ette näha, milliseid omandiõiguse piiranguid võib mõni teadmatusest lepingusse lisatud või lisamata jäänud punkt sisaldada.

 

Lepingusse tulnuks kirjutada, et see kehtib kooselu lõppemiseni. Seda peaks notarid riigikohtunike arvates rohkem selgitama.

 

Riigikohus võttis kassatsiooni arutlusele, sest kunagi varem pole Eesti kohtutes arutatud pärimislepingu tühistamist. Asja vaagides leidis riigikohuski, et vallavanema pärimislepingut pole alust tühistada, sest üksnes kooselu lõppemine ei õigusta pärimislepingu tühistamise nõusoleku asendamist kohtuotsusega.

Kohus leidis, et pärimislepingu tühistamiseks peavad esinema sellised asjaolud nagu kõikide muude tehingute tühistamisel – pettus, ähvardus, vägivald vms erandlikud asjaolud, mis kallutasid isikut tema tahte vastaselt lepingut sõlmima. Midagi sellist ei saa aga naisele ette heita.

Riigikohus rõhutas, et juba pärimislepingu sõlmimisel tasuks ette mõelda, mis tingimustel saaks üks pool lepingust taganeda. Näiteks oleks saanud lepingusse kirjutada, et leping kehtib osapoolte kooselu lõppemiseni. Riigikohtunikud panid notaritele südamele, et nad selgitaksid inimestele rohkem pärimislepinguga seonduvat.

Oluline kohtuotsus

Vandeadvokaat Hendrik Mühls ütleb, et tegu oli õiguslikult põneva ja unikaalse juhtumiga, sest seni ei olnud ühtegi lahendit seoses pärimislepingu tühistamisega. „See kaasus on teed rajav ja kohtupraktikat ühtlustav.“

Erandlikuks teebki kohtuasja küsimus, kas endiste pikaaegsete elukaaslaste kooselu lõppemine saab olla erandpõhjuseks pärimislepingu tühistamisel. Nagu selgus – ei saa.

Milleks üldse pärimislepingut sõlmida?

Mühls ütleb, et seda tasub sõlmida siis, kui pärandi saaja peab pärandi saamiseks pärandaja heaks midagi tegema. „Reeglina on selleks kohustus pärandaja eest tema eluajal hoolt kanda, pärandaja kodu remontida vms. Vastutasuks saab pärija pärandaja surma korral pärimislepingus ette nähtud vara või mõne muu hüve endale.“

Kui enne tehingut peab notar välja selgitama tehinguga seotud olulised asjaolud – kas pärandaja ikka päriselt soovib pärimislepingut sõlmida ja on seda tehes täie teovõime juures –, siis nüüd peavad notarid riigikohtu lahendi järgi selgitama pärimislepingut sõlmima tulnutele võimalusi, mida kõike saab pärimislepingus kokku leppida. Muu hulgas seda, mis juhtub siis, kui kooselu peaks pärandaja ja pärija vahel lõppema.

Kuidas vallavanem jäi rahule sellega, et on nüüd oma endise elukaaslasega tugevamalt seotud kui kooselu ajal?

„Elu läheb edasi! Ma ei ole pettunud,“ sõnab vallavanem Ekspressile muretult, soovides kõigile kena päeva ja mitte liialt asjade pärast muretseda!

—

Artikkel avaldus Eesti Ekspressis 05.04.2023: https://ekspress.delfi.ee/number/120001256/artikkel/120165124/kuidas-mitte-korraldada-parimisasju-opetlik-naide-vallavanemast-kes-motles-surmale-liiga-vara

/by

Eesti Naisliit ja Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni naiste IX kongress „Naised eesliinil“

Kongressi eesmärk on julgustada Eesti naisi seisma oma õiguste ja otsuste eest, sest vabadus on elu suurim väärtus. Järjest rohkem leiab arutlust naiste toimetulek mitmete ühiskonna probleemide peamiste vastutajatena, mis piirab naiste heaolu nii majanduslikku, emotsioonalset kui ka vaimset vabadust. Läbi aastate on kongress keskendunud erinevatele kitsaskohtadele ühiskonnas, otsitud lahendusi soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks ning naiste oskaalu suurendamiseks otsustustasnaditel, nii poliitikas, avalikus sektoris kui ka majanduses.

Kongressi eesmärk on julgustada Eesti naisi seisma oma õiguste ja otsuste eest, sest vabadus on elu suurim väärtus. Järjest rohkem leiab arutlust naiste toimetulek mitmete ühiskonna probleemide peamiste vastutajatena, mis piirab naiste heaolu nii majanduslikku, emotsioonalset kui ka vaimset vabadust. Läbi aastate on kongress keskendunud erinevatele kitsaskohtadele ühiskonnas, otsitud lahendusi soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks ning naiste oskaalu suurendamiseks otsustustasnaditel, nii poliitikas, avalikus sektoris kui ka majanduses. Esimene Eestima naiste kongress peeti 27. mail 1917. a. Tartus.

Esimene Eestima naiste kongress peeti 27. mail 1917. a. Tartus.

🎥 Salvestust on võimalik järele vaadata siit: https://tv.delfi.ee/artikkel/120146588/vaata-jargi-eesti-naisliit-ja-eesti-ettevotlike-naiste-assotsiatsiooni-naiste-ix-kongress-naised-eesliinil

 

Kongress koosneb 4 paneelist ja igast paneelist võtavad osa oma ala spetsialistid.

I paneel on koondatud pealkirja alla „Naiste ja laste toimetulek muutunud keskkonnas“, kus diskuteerivad vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets, laste õiguste programmi kordinaator Helika Saar Lastekaitse Liidust, kohtunik Leanika Tamm ja paneeli juhib endine minister ja omanimelise advokaadibüroo omanik Liisa Oviir. Esimese teema eesmärk on arutada perekonnaseaduse muutauste üle, millega kaasnes olulisel määral lastele määratava elatise suurus ja sellega seotud laste tegelik toimetulek.

II paneel kannab nime „Hooldekodureform ja hoolduskoormus – kas teekond läbipõlemisest ja vaesusest välja?“. Diskussiooni juhib Eesti Naisliidu esinaine Monika Haukanõmm ning paneelis osalevad sotsiaaltöö ekspert Silis Sõmer-Kull, Tabasalu Pihlakodu juhataja Aule Kikas ja Harku abivallavanem ning Sotsiaalministeeriumi esindaja Piret Zahkna. Hoolduskohustus on valdavalt naiste kanda, toplethooldus, mis viib naised tääturult ja asetab nad vaesusesse ega atag vanaduspõlves väärikat pensioni.

III paneel „Hoiakud, käitumine, normid – millest muutused alguse saavad?“ , mida juhib EENA president (2018-2022) Ester Eomõis ja peaettekande teeb Kantar Emor juhtekspert Jaanika Hämmal. Diskussioonis osalevad Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Christian Veske, Swedpank personalidierktor Ülle Pind, Tallinna Ülikooli käitumiseteaduste juhtekspert Heidi Reinson ja EBS Gümnaasiumi direktor Kersti Renzer Uudla. Peamised teemad on ühiskond, haridus ja kodu, soostereotüübid,lähisuhtevägivald ja majanduslik toimetulek.

IV paneel „Naised Eesti Vabariigi 2023. aasta parlamendi valimistel – erakondade eesmärgid, tegevusplaanid kuidas muuta ühiskond võrdsemaks ja kaasavamaks kõigile inimestele“, mida juhib Christian Veske ja osalevad parteide valimisnimekirjade nais-esinumbrid Signe Riisalo, Kristina Kallas, Triin Toomesaar ja Merike Värik.

/by

Naised advokaadibüroode tipus: Maria Mägi-Rohtmets

Naised advokaadibüroode tipus: Maria Mägi-Rohtmets

Maria Mägi-Rohtmets on Eesti Advokatuuri liige 1994.aastast. Alates 1. jaanuarist 1999 on ta Maria Mägi Advokaadibüroo asutaja ja juhtivpartner. Sügav huvi kaunite kunstide vastu on liitnud Maria Mägi-Rohtmetsa kultuuriga ja nii on ta Eesti Kunstiakadeemia nõukogu esinaine, Jaan Krossi kirjandusauhinna väljaandja, SA Lootsi Koda (Nargen Opera) nõukogu liige, MTÜ Elame Veel asutaja. Maria on ka raamatu „Vilsandi 100 lugu“ koostaja. 

 

Millises õigusvaldkonnas Sa praegu tegutsed?

Mul oleks lihtsam vastata, millises õigusvaldkonnas ma ei tegutse ja sellelegi oleks keeruline vastata. Keskmise suurusega advokaadibüroo juhtivpartnerina ei saa jääda eemale ühestki õigusvaldkonnast, millega büroo igapäevaselt tegeleb. Mul on olnud hea võimalus advokaadina areneda käsikäes Eesti Vabariigi õigusloomega ja kui üheksakümnendate esimesel poolel saigi omada ülevaadet enamusest õigusest, siis nüüdseks see enam võimalik pole. Nii on minulgi õigusvaldkondi, milles olen tugevam, aga ka see nõrgem pool on olemas, millest ma ei räägi.

Olen eesliini advokaat ja pean tuliseid kohtulahinguid eelkõige tsiiviilasjades, aga samuti kriminaalmenetlustes ja harvem halduskohtus. Kunagi tahtsin saada näitlejaks ja eks olengi nüüd juba 28 aastat omamoodi laval, kus klient määrab mu rolli, aga stsenaariumi pean ise looma. Kõik etteasted pole paraku õnneliku lõpuga olnud, sellele vaatamata olen advokaadina olnud õnnelik küll ja veel, kuigi olen ju NAINE.

 

Milline on olnud Sinu teekond partnerluseni oma praeguses büroos?  

Minu teekond partnerluseni on olnud ebateadlik. Sain partneriks ja juhtivpartneriks nii, et polnud osanud sellest väga unistadagi. 1994 maikuus sain vandeadvokaadi vanemabiks Saaremaal imelise naise, vandeadvokaat Aime Kuusi, patroonluse all. Õige pea tõukas tugev elumere taganttuul mind koos kahe lapsega Saaremaalt Tallinna. 1995. aasta sõbrapäeval asusin advokaadina tööle tollases Concordia Advokaadibüroos, kus endise justiitsministri Urmas Arumäe tiiva all sain tööd ja leiba. Kui olin andnud vandeadvokaadi vande, siis sain ka enda arvates osanikuks ehk partneriks, aga hiljem selgus, et ametlikult vist siiski mitte.

1998. aasta lõpus asutasin lähemate kolleegide innustusel Maria Mägi Advokaadibüroo ja olin selle ainuke omanik. 4. jaanuar 1999 oli büroo esimene tööpäev. Sellest päevast alates kuni siiani olen omanimelist advokaadibürood juhtinud. Vahepeal sai büroo korraks nimeks ka Mägi, Kraavi ja Partnerid, aga see aeg jäi päris lühikeseks. Pean tunnistama, et büroole naise nime panemine oli tõeline julgustükk, seda enam, et olin sellel ajal päris arg. Kartsin, et kliendid ei tule ja kui tulevad, ei taha naisele maksta või kui maksavad, siis vähem kui meestele. Tänaseks oleme võrdsed võrdsete seas ja ma olen juhtivpartner tähelepanuväärsete advokaatide kollektiivis.

 

Kas arvad, et Sinu karjäär oleks olnud edukam või muus mõttes teistsugune, kui oleksid mees? 

Arvan küll , aga arvamuseks see jääbki, sest ma olen ju naine ja kündnud advokaadi tööpõldu sellena, kes ma olen. Minu vagude ajamise algus, taas vaba Eesti algusaeg, oli läbi põimunud ühiskonnas varem väljakujunenud  suhtumistest ja hoiakutest. See kultuuriruum oli mehi eelistav ja seda mitte ainult advokaatide kutsemaastikul vaid üldiselt. Olid naiste ja meeste tööd ja rollid, eristati naistele ja meestele sobivaid ameteid jne. Üldlevinud arusaam oli, et hea ja õige naine on see, kes hoolitseb laste ja mehe kodusoojuse ja ninaesise eest. Seda arvamust kandsid sügavalt ka naised ja olid kõrvalekallete eest esimesed hukkamõistjad. Ma kirjeldan seda minevikus, sest ma tahan uskuda, et see on mineviku suhtumine, kuigi tean, et ühiskondlikud hoiakud muutuvad aeglaselt ja on pika vinnaga.

Advokaat oli enam meeste elukutse ja advokatuuriski ruulisid mehed. Eduka advokaadi kujund oli meil ja mujalgi korralikus ülikonnas ja lipsustatud, dokumentidest pungil portfelliga tõsise näoilmega mees. Hollywoodi filmid tõid järjest sagedamini vaatajate ette kohtus võite saavutavad naisadvokaadid, kes seejuures olid ka väga ilusad ja seksikad. Eks ta nii ole olnud ja on veel, et mehega samal tasemel karjääri saavutamiseks peab naine olema poole parem, nutikam, toredam ja imelisem. Kuskil 10-15 aastat tagasi hakkasid advokatuuri juhtimises puhuma naisi kaasavamad tuuled, mis tänaseks on päädinud esinaise valimisega. Oleme aina teel.

 

Millised on partneri positsiooni väärtused Sinu jaoks?  

Arvan, et advokaadibüroo partner olla on uhke ja hea! Sellel on tõsine ja tunnustav kõla ning see väärtustab advokaadi isikut, seades loomulikult ka kõrgendatud nõudmisi. Partner tähendab  vastutust, koostööd, empaatiat ja pidevat arengut isiksusena. Partneril peab olema süda õiges kohas ja büroo pärast valutama. Ta ei saa olla mugavustsoonis, kuna on igapäevaselt kolleegidele õpetaja, suunaja, kuulaja ja mõistja. Partner ei tohiks olla oma oskusteadmistes ja elutarkuses kade. Jah, partneri asi on anda kolleegidele innustavat tuge ja büroole säravaid värve.

 

Miks on Sinu arvates Eesti suuremate advokaadibüroode juhtide seas keskmiselt vaid 25 % naisi, kuigi töötajatest on keskmiselt 49 % naised?  

See, et Eestis suuremate advokaadibüroode juhtfiguuride seas on täna 25 % naisi, on suur edasiminek. Advokaadikutse on olnud meestekeskne ja tulenenud õigusabi osutamise kui tegevusvaldkonna välistest teguritest. Sooline võrdõiguslikkus on ühiskondlik protsess, mille viljad küpsevad aeglaselt. Inimõigustega on peaasi, et nende ühiskonnas juurdumine oleks arengus, mitte paigalseisus või taandarengus. Eestis tunnevad naised ennast enamasti hästi ja järjest paremini. Karjääriredelil liikumine on muutunud mõneti hõlpsamaks. Küllap mõjub seegi, et Eestil on paari põlvkonna jagu vabaduses hariduse saanud inimesi ja noorte suhtumised on oluliselt muutunud. Naistel ei ole enam survet kohe peale ülikooli luua pere ja hakata lapsi kasvatama. Võib vabalt teha  10-15 aastat karjääri, siis saada emaks ja hüpata mõne aja pärast jälle ree peale tagasi. Siiski-siiski on jätkuvalt tõsiasi, et ema roll mõjutab enamusel naistest tööalast saatust.

 

Kas naiste osakaalu tõstmine advokaadibüroode juhtimises on Sinu arvates oluline? 

Advokaadibüroo on professionaalne ühendus ja mida võimekam on ta mõistma inimeste erinevaid suhtumisi ja hoiakuid , seda parem ja pädevam  ta on. Lisaks on advokaadibüroo tegevus seotud nii paljude erinevate inimsuhetega, et see juba iseenesest nõuab eritahulisi lähenemisi. Selge see, et grupp mehi on ainult meestele omaste arusaamadega grupp ja kui tahes tublid nad on, on sealt puudu naise täiendav pool. Ma ei poolda kvootide kunstlikku sundi, aga mõistlik vaba areng paneb vabas ühiskonnas tegema targemaid valikuid.

 

Kas oled kogenud seda, et klient valib bürood naispartnerite olemasolu järgi või kas on ette tulnud olukordi, kus kliendi ootustele vastab paremini just naissoost partner või advokaat? Aga vastupidi? 

Kuna naise nime kandev advokaadibüroo tegutseb päris edukalt juba 23 aastat, küllap on siis neidki kliente, kes hindavad naispartneri olemasolu. On tuldud ka spetsiaalselt küsima naisadvokaati. Seda just viimastel aastatel tõusetunud teemadega seotult: ahistamised, töökius, lähisuhtevägivald, seksuaalsed väärkasutused ja sooline diskrimineerimine. Abivajajateks on nii lapsed, naised kui ka mehed. Vahel on just meestel naisele sedavõrd isiklikest küsimustest lihtsam rääkida ja naise ees on hingemattev häbitunne vähem valus.

Samas on olukordi, kus olen kliendile ise soovitanud, et tema asjas oleks parem kasutada meesadvokaati ja seda just mõne naisametniku tõttu.

Üks on selge – advokaadibüroos peab olema mitmekesisust.

 

Milline on Sinu büroo suhtumine soolise tasakaalu saavutamisse või hoidmisse juhtimise tasandil?  

Maria Mägi Advokaadibürool on ainult büroo nimi tasakaalust väljas, muidu on nii juhtimine kui ka partnerite osas kaalukauss horisontaalis ja seda ilma igasuguse teadliku arvestuseta. Nii lihtsalt on kujunenud ja alati olnud ja nii ongi hästi.

 

Mida saaks advokaadibürood, advokatuur ja ühiskond laiemalt teha, et tõsta    naiste esindatuse taset advokaadibüroode juhtimises ja osanike hulgas?

Ma ei kitsendaks oma vastust siinkohal ainult advokaadibüroode juhtimisele. Nagu öeldud, on võrdõiguslikkus protsess ja selline protsess, mida peab pidevalt tagant lükkama. Seega saame me igaüks selleks lükkajaks olla. Iseendast ja oma lähedastest alustades liigume mõjusama poole. Me ise oleme oma kodudes ja sotsiaalsetes gruppides osalised ning olemise mõtestajad. Advokaadid saavad olla ühiskonnas heaks eestkõnelejaks, rääkimata advokatuurist, kui üle saja-aastasest väärikast organisatsioonist.

 

Milliseid valikuid oma karjääri edendamiseks ja potentsiaali realiseerimiseks soovitaksid teha naistel, kes täna alustavad oma karjääri advokaadibüroos?  

Lihtne on vastata, et tehke oma teadlik valik, kavandage tegevused ja hoidke sõrmega järge. Mina jätaksin ikka heale juhusele ka ruumi. Ma ise jõudsin nii juura, advokaadikutse kui ka oma büroo asutamise ja partnerluse juurde läbi juhuste ahela. Ehk sellepärast pole ma ka hambad ristis advokaadi klassikalisest karjäärist kinni hoidnud ja olen saanud päris mõnusalt toimetada.

Poleks vaja üldse mõtelda sellele, et olen naisadvokaat, aga seda, et olen naine, kes on omal alal hea, peab teadma ja julgema tunda. Rõõmu, nalja ja naeru peaks käepärast olema ka siis, kui asjad on hapud ning halva advokaadi tunne poeb põue. Igal aastal üks kord tahan ma advokatuurist välja astuda ja ütelda, mida ma tegelikult arvan. Siis aga saab võitu just see imeline tunne, et advokaat olla on kõrge isiklik väärtus – sa oled inimestele vajalik. Mis meil ikka muud vaja on?

/by

On olnud suur rõõm elada meie rahulikus ja heas Eestis!

On olnud suur rõõm elada meie rahulikus ja heas Eestis!

Maria Mägi Advokaadibüroo on vabas Eestis tegutsenud alates eelmise sajandi lõpust ja kujunenud asjatundlikuks, sõbralikuks ja mõistvaks kollektiiviks. Neid omadusi on meil nüüd vaja rohkem, kui kunagi varem.

Paraku alates Eesti Vabariigi 104-dast  sünnipäevast peame olema võimelised elama ja töötama muutunud maailmas ja lisaks tavapärasele tegevusele aitama kaasa rahu säilitamisele nii endas, lähimates kaaslastes, koostööpartnerites,  klientides  ja loomulikult  oma  riigis. Me keegi pole varem  elanud sellises olustikus nagu nüüd, sellepärast puudub meil eelteadmine,  kuidas täpselt. Üks on selge – me pole täna enam need, kes me olime eile ja endine samaväärne olemine ei saabu nii pea.  Sellises olukorras peab hoidma kokku ja olema avatud meelega ning küsimagi endalt, mida mina saaksin teha?

Maria Mägi Advokaadibüroo  saab olla olemas oma  klientide jaoks: kuulata, märgata ja lahendada nende muresid laskmata end heidutada piiride tagant kostuvatest ähvardustest. Lisaks sellele oleme otsustanud olla koostööpartner Eesti Punasele Ristile. Punane Rist on ülemaailmne humanitaarorganisatsioon, mis ei vali pooli, vaid abistab katastroofipiirkondades kõiki abivajajaid. Punase Risti abi Ukrainale saab toetada annetusega:  https://redcross.ee/anneta/ukraina/

 

HOIAME KOKKU JA HOIAME TEISI, SIIS ON LOOTUST, ET ELAME JÄTKUVALT RAHUS JA VABADUSES OMA ARMSAS EESTI VABARIIGIS!

 

Heade soovidega, teiega ja teile lootes

Maria Mägi-Rohtmets

/by

Vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets koduseinu ehivad tippkunstnike taiesed: mitmed neist rändavad näitustel

KAKS MARIAT Elutoa seinal on Tiit Pääsukese maal “Maria”, mis kujutab kunstniku lapselast, kes sai nime just vandeadvokaadist sõbra järgi. Koridori seinalt paistavad Mari Kurismaa ja Lemming Nageli teosed. “Ma ei pea ennast teadlikuks kunstikogujaks, mul on elus olnud õnne kohtuda kaunite kunstidega ja olla selle alandlik nautleja,” räägib Maria. “Enda kogemusest lähtuvalt soovitaksin algajal kunstikogujal esiteks avastada endas huvi kunsti vastu, teiseks leida endale oma lemmikud, käia näitustel ja mitte ajada taga kunstniku mõtet, vaid püüda ise mõtestada, usaldada oma maitset ja lihtsalt osta ära see, mis meeldib. Ning muidugi tunda uhkust eesti kunsti üle!” FOTO: KARLI SAUL

Omanimelise advokaadibüroo juhtivpartner, vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets on kunsti armastanud lapsest saati, kui koos isaga hobuseid joonistas. Täna ehivad nii tema büroo kui ka kodu seinu eesti tippkunstnike taiesed ning Maria on ka Eesti Kunstiakadeemia nõukogu esimees. “Ma ei kogu kunsti kogumise pärast, vaid iga teose ja selle autoriga on mul enamasti eriline side,” sõnab Mägi-Rohtmets oma kunstikogu tutvustades.

Maria Mägi-Rohtmets (60) ja tema abikaasa, bioloogi taustaga literaat Indrek Rohtmets (68) elavad Kakumäe kaskede all arhitekt Emil Urbeli projekteeritud eramus, mille pilt kaunistab ka raamatu “Eesti 20. sajandi arhitektuur” tagakaant.

“See oli üks esimesi neofunktsionalistlikus stiilis maju, mis siia Kakumäele ehitati, ja võib tõesti öelda, et see kompleks ise on juba kunstiteos. Siseviimistlusele andis lihvi sisearhitekt Taso Mähar,” sõnab Maria.

Maria kolis abikaasa Indrekuga siia 30. detsembril 1999, nii et millienniumivahetust said nad tähistada juba uues kodus. Selles arhitektuuritemplis on aukohal eesti tippkunstnike teosed – nii maalid, graafika kui ka skulptuurid. Kunsti ja imetlusväärset arhitektuuri jagub ka nende suvekoju, Vilsandil restaureeritud kunstimälestiste, kunagise päästejaama paadikuuri ja tsaariaegse soldatite saunamaja telliskivist laotud võlvlagede alla.

 

 

 

VÄÄRIKAS PAAR Mariat ja Indrekut ühendab suur huvi looduse ja reiside vastu. Koos bioloogist ja kirjamehest abikaasaga on Maria rännanud kõige imelisematesse kohtadesse ning teinud muu hulgas operaatorina klippe ka saatesse “Osoon”. Maria hindab väga ka moekunsti ning kannab oma Aldo Järvsoo kleidil Kadri Mälgu poolt valmistatud ehet, mille üheks osaks on musta orava saba. “See on kingitus Indrekult. Tegelikult meeldib mulle kui ka mehed kannavad kuuerevääril mõnda ehet.” FOTO: KARLI SAUL

 

“Siin Kakumäel on praegu meil kõik maalid õnnekombel kodus – sageli käivad need mõneks ajaks näitustel ja siis on seintel tühimikud või asendusmaalid,” annab Maria märku meie külaskäigu heast ajastusest.

Noorpõlve iidolist sai sõber

Enne kui Maria oma 200ruutmeetrise eramu esimesel korrusel üles seatud taieseid tutvustama hakkab, ütleb ta, et on tõesti maast madalast olnud kunstilemb ja ka ise kunstiringis kätt harjutanud.

“Kui olin keskkoolitüdruk Saaremaal, siis tegin koolist poppi, et sõita bussiga Tallinna Tiit Pääsukese maalinäitust vaatama. Mind köitsid eriti tema tolleaegsed roostikumaalid, kuhu olid peidetud huvitavad elukad ja kujundid. Tol ajal poleks küll osanud unistada, et saan kunstniku endaga lähemalt tuttavaks, mis siis veel sõprusest rääkida,” meenutab Maria.

“Kunst pakub kaitset, kui ühiskonnas trügib kurjust ja rabedust uksest ja aknast sisse.”

 

Sõpruse tunnistuseks on elutoa seinal maal, mil nimeks “Maria”. “Sellel maalil pole siiski mina, see armas tüdruk on Tiit Pääsukese lapselaps Maria, kes sai oma nime minu järgi. Olime Tiidu ja sõpradega parasjagu Vilsandil, kui Tiidu Itaalias elav tütar helistas ja teatas beebi sünnist ning küsis, mis võiks maimukesele nimeks saada. Siis Tiit vilksas pilgu üle õla minu poole ja pakkuski Maria. Ise loodan, et mitte ainult seepärast, et ma juhuslikult seal kõrval seisin,” sõnab Maria kavala naeratusega.

 

“MARIA” nimelisel maalil on Tiit Pääsukese lapselaps, kes sai oma nime Maria Mägi-Rohtmetsa järgi. FOTO: KARLI SAUL

 

Ekskursioon jätkub kaht korrust läbivas aatriumis, kus avaneb uhke väljapanek. Ka siin on Pääsukese loomingut, üks hiljutisi töid on tehtud spetsiaalselt Mariale.

“See kollaažtehnikas pilt meeldib mulle väga, sest siin on mul lehvimas pikad juuksed ja ma tõesti armastan ka kübaraid kanda. Kui korraldame näiteks Vilsandil vastuvõtte, siis kannan enamasti kübarat,” räägib Maria. “Ja pange tähele, Pääsuke on nagu Hitchcock, kes esineb kõrvalosas igas oma filmis. Ka siin on Tiit end pääsukesena paadininna istuma sättinud.”

Iga kuntiteose sünnilugu ja temani jõudmise teekond on Mariale oluline, ta ei kogu maale kogumise pärast: “Me ei ahmi kunsti niisama. Meie kodus on need teosed läbi isiklike kokkupuudete. Inimesed, kellega meid seob midagi enamat kui ostu-müügitehing.”

Eesti maalijate kõrval on Rohtmetsadel ka üks lõunanaabrite tuntuimate kunstnike hulka kuuluva Helena Heinrihsone naistevastast vägivalda peegeldav pilt.

 

LÄTI KUNST See nimeka läti kunstniku Helena Heinrihsone pilt on värvikas protest naistele suunatud vägivalla vastu. FOTO: KARLI SAUL

 

“Helena on jõuline kunstnik, kes armastab värve kasutada ja teeb seda väga julgelt. Üht tema maali nimetan ma oma unistuste pildiks, olen seda isegi unes näinud. Selle maali nimi on “Nuttev naine kõrvarõngaga”. Praegu rändab see laias ilmas mööda näitusi ja Helena salakavalast näost ei saagi aru, kas mu unistuste maal kord mu koju jõuab,” on Maria veidi murelik.

Hindab kunstniku sõnaoskust

Rohtmetsade maalikogusse kuulub ka mitmeid teoseid nüüdseks lahkunud maalikunstnikult Lemming Nagelilt. Maria näitab maali “Intiimne maastik”, millel esmapilgul avaneb laiuv kõrb, lähemal vaatamisel moodustub sellest aga naise figuur oma kehakumerustega.

“Lemming oli meie hea sõber ning ma hindan tema maalide kõrval ka ta sõnaseadmise oskust – luuletusi ja kuuldemänge ning võrratut huumorimeelt. Oma maalidele leidis ta alati väga täpsed ja vaimukad nimed,” räägib Maria.

 

“INTIIMNE MAASTIK” Lemming Nagelilt. FOTO: KARLI SAUL

 

Lemmingu maalimistööga seoses meenub talle ka üks naljakas lugu: “Lemming kurtis, et kui hakkas tellimustööna Edgar Savisaarest portreed maalima, siis proovinud ta küll üht- ja teistpidi, aga välja tulnud ikka Olev Remsu. Tammsaare muuseumis näitusel käies tõdesime, et endisel meeril on tõesti teatav sarnasus kirjanikuhärraga – või oli see vastupidi!”

Järgmisena tutvustab Maria Mari Kurismaa teost, mis kuulub kunstniku hiljutisse loomingusse ja kannab nime “Eilne maailm”. “Mari on meie sõber ning ta on imeliselt särav, õitsev ja loominguline naine. Mulle meeldib, kuidas valgus sellel maalil hakkab erineva nurga alt vaadatuna mängima. Vaa­tama peab just kaugemalt ja ennast liigutades, siis hakkab maal elama,” räägib vandeadvokaat innustunult.

Ostis maale hulgi

Edasi liigume trepist üles ning “Ülesse” on ka aatriumi viimase maali nimi, mille autoriks Rein Kelpman.

“Kunsti väärtus ju ajaga aina kasvab.”

 

“Kelpmani maalidega on mul pikk suhe. 1998. aasta lõpus asutasin omanimelise advokaadibüroo, mille ruumide arhitektuurilise ja sisekujundusliku lahenduse juures olid taas abiks Emil Urbel ja Taso Mähar, kes ruumide valmides kirtsutasid nina, et seinad on liiga tühjad. Vedasid siis mulle büroosse valikuks meie ühise tuttava Rein Kelpmani maale, umbes kuus tükki. Võtsin hulgi ja valisin koguni neli! Kujutan ette kunstniku ja sõpradest vahendajate pidu,” muigab Maria. Ta lisab, et Kelpmani maalid on ta ümber kolides alati kaasa võtnud: “Maria Mägi Advokaadibürool on nüüd kolmandad ruumid – 22 tegutsemisaasta jooksul oleme kolimisega palju asju ja mööblit välja vahetatud, vahetunud on töötajaidki, aga maalid on jäänud. Vaatan neid taas ja taas ning nad teevad mulle rõõmu. Kunst ongi siin elus üks püsivamaid tugipunkte, olgu siis maalid, graafika, arhitektuur, skulptuurid või ka muud kaunid kunstid.”

 

HULGIOST Maria ostis oma advokaadibüroo esimestesse ruumidesse neli Rein Kelpmani maali ja need on temaga rännanud kaasa kõikjale, kuhu büroo on kolinud. Ju oli nii autoril kui vahendajal pidu, meenutab Maria muigega oma 1998. aastal tehtud kunstiostu. FOTO: ERAKGOU

 

Marial on hea meel, et neil on kodus seinal ka ühe tema sugulase, Pallase kooli vilistlase, graafik Salome Trei puulõige, mis kujutab vaikelu kahe naisaktiga. Salome Trei lõpetas Pallase kunstikooli 1939. aastal Tartus. Seesama gravüür oli väljas ka KUMUs korraldatud naiskunstnike näitusel. Salome põgenes 1944. aastal Rootsi, kus suri aastal 1995.

“Ajalises mõõtmes oleksime võinud kohtuda, aga ma ei teadnud, et ta siis veel elus oli, kui meie juba reisima pääsesime. See väike graafiline leht on mulle muidugi eriti südamelähedane,” vaatab Maria seinal rippuvat gravüüri.

Salome Trei pildile on naabriks Vive Tolli “Ebamõrsja” ja Sirje Eelma sügavtrükk nimega “Plaan”. Seina ilmestavad ka mõned Aafrikast toodud kunstkäsitöö näited.

“Minu ja Indreku Aafrika lummus on paljudele meie lähedastele ja sõpradele teada. Igalt reisilt oleme toonud kaasa ka killukese kohalikku kunsti. On ju imeline see naisfiguur, mis tehtud liblikatiibadest?” ütleb Maria, osutades pildile Uganda naisest.

 

LIBLIKATIIBADEST Aafrika naine. FOTO: KARLI SAUL

 

Kogub kukekujukesi kogu ilmast

Lisaks maalikunstile on Rohtmetsade kodus Kakumäel ka skulptuure Eestist kuni Aafrika, Ameerika ja Aasiani välja. Kodumaistest skulptoritest on seal Tauno Kangro suur sipelgas. “See on Taunol hästi õnnestunud. Kodus on seda hea oma meeleolu järgi paigutada kas lillepoti juurde piiluma või hoopiski kapi peale ronima,” kiidab Maria.

Samuti teeb Mariale rõõmu, et Seaküla Simsoni loomingus jätkub fantaasiamängu ja huumoriga segatud mitmetähenduslikkust – kukeharjaga haug kannab näiteks nime “Merikukk”. Maria selgitab: “Kohe kui ma seda omapärast kukke nägin, soovisin seda endale. Kuna mu neiupõlvenimi oli Kukk, siis kogun laiast maailmast kukekujukesi. Need seisavad uhkes reas minu Pähkla külas asuvas Saaremaa kodus.”

 

“MERIKUKK” on nimeks kukeharjaga haugi kujul, mille autoriks skulptor Seaküla Simson. Kuna Maria neiupõlvenimi oli Kukk, on ta kogunud kõikvõimalikke kukekujukesi nii Eestist kui laiast ilmast. FOTO: KARLI SAUL

 

“SAAREMAA RAHVAVAENLANE” on Seaküla Simsoni loodud tiibadega sea skulptuuri nimeks, sest metssead ja lagled hävitavad põllupidajate saaki ning saarlased on mõlema liigiga püsti hädas. FOTO: KARLI SAUL

 

Järgmiseks võtab Maria kätte pronksi valatud tiibadega seakuju ja ütleb, et see on Seaküla Simsoni “Saaremaa rahvavaenlane”, sest metssead ja lagled hävitavad saare põllu­pidajate saaki ning saarlased on nii laglede kui metssigadega püsti hädas. “Kuigi ühel näitusel andis skulptor sellele nimeks “Ellujääja”, põhjendusega, et sigade katku ajal nottisid jahimehed hulgi metssigu. Luigetiivad pidid olema seale vajalikud selleks, et jahimehed peaksid teda luigeks ja jätaksid ta ellu. Eluline kuju igal juhul.”

Kui Marial ja Indrekul on vaja teha kiire ja eriline kingivalik, siis põikavad nad sisse klaasikunstnik Rait Präätsa ateljeesse, kus nende sõnul on lausa fantastiline valik. Kakumäel seisab kamina kõrval klaasriiulil roheline taies, mil nimeks “Uudishimu” ja mida saab vaadelda mõlemalt poolt – uudishimulikud näod jäävad vaatajat ühtviisi piidlema. “See on tõeliselt mitmekihiline teos, sest klaasskulptuur on ju valminud seitsme klaasplaadi ühendamise tulemusel!” jagab Maria oma vaimustust.

Viskiklubist pärit kunstisidemed

Majas on palju viiteid ka sellele, et siin elab üks loodusega tegelev ning loodusest ja teadusest kirjutav mitmekülgne literaat. Indrek on mitme raamatu, arvukate artiklite ja tõlgete autor ning usin pildistaja, et oma teoseid illustreerida. Ta on varasemalt olnud ka kirjastaja ja ajakirja Horisont peatoimetaja.

 

KORKPUUST TROOPIKAKÜBAR “Et oleme koos Mariaga päris palju Aafrikas rännanud, kaheksa reisi kohta oleme kokku olnud Aafrikas ligemale ühe aasta oma elust, siis tõi Tiit Pääsuke selle kübara mulle lihtsalt kingiks,” jutustab Indrek. FOTO: KARLI SAUL

 

Raamatutest pungil kabinetis hakkavad kohe silma looduspildid ja vana korgist sisuga safarikübar. Kübara kohta ütleb Indrek, et Tiit Pääsuke oli selle oma keldrist leidnud ja neile kinkinud ning et sellised pole tänapäeval enam nii-öelda moes, pigem on sümboolse tähendusega: “Aasta­kümnete eest kandsid Euroopa ja Ameerika päritolu Aafrika-rändurid neid aga hoolega. Meie oleme oma arvukad retked Aafrikasse teinud korgist kübarata. Kui kõik reisid kokku arvestada, oleme Aafrikas viibinud terve aasta.”

Söögitoa seinal on Tiit Pääsukese kaasa Vaike Pääsukese uhked kalajoonistused, mis tehtud äärmise detailsusega, viimsegi soomuse võib üles lugeda. “Tiit on kirglik kalamees ja ma arvan, et küllap aitas nii mõnigi konsultatsioon oma abikaasaga filigraansel joonistajal Vaikel nii hästi neid kalu kujutada,” täheldab Indrek.

Vaike Pääsukese “Siig” kaunistab Vilsandi suvekodu, Maria pere omanduses oleva kultuurimälestise, tuletorni kompleksi kuuluva tsaariaegse saunamaja seina.

 

Vilsandi päästejaam ehitati tuletorni alla 1874. aastal, sest Vilsandi lähedal madalikel juhtus palju laevaõnnetusi. Maria pere on jaama paadikuuri lasknud restaureerida ja nüüd on see nende suvekodu, aga vahel hoopis kontserdipaik. “Paadikuuris on üks maailma romantilisemaid magamiskohti,” kiidab Maria. Kuuri uksi ehivad Tiit Pääsukese maalitud ankrud. FOTO: ERAKOGU

 

LOOMEPROTSESS Tiit Pääsuke maalimas Vilsandi Päästejaama paadikuuri väravatele ankruid vastavalt tsaariaegsele kavandile. Aasta oli siis 2012. FOTO: ERAKOGU

 

Vilsandil võib leida ka Tiit Pääsukese pintslijälgi – sealse ajaloolise päästejaama paadikuuri suurtel väravatel. See muinsuskaitse all olev hoolikalt restaureeritud pisike hoone tuletorni kõrval on nüüd samuti Maria pere suvekodu. Tiit maalis selle merepoolsetele ustele mastaapsed sinised ankrud. Tiit ise leiab, et kui juba Konrad Mägi rohkem kui saja aasta eest just sealsamas paadikuuri ümbruses maalis, siis võib tema esialgu teha algust ankrute kujutamisega. Kui võrrelda 1910. aastal tehtud fotoga, siis ehtisid selle paadikuuri uksi üsna sarnased ankrud nagu nüüd Pääsukese maalitud.

“Kunst ongi siin elus üks püsivamaid tugipunkte.”

 

Maria tutvused mitmete kunstnikega, teiste seas Tiit Pääsukese ja Lemming Nageliga, on välja kasvanud 1989. aastal asutatud Eesti esimesest viskiklubist. Nii Indrek kui Lemming Nagel olid ühed klubi asutajaliikmetest. Aastate jooksul on klubiga liitunud hulk tuntud loomeinimesi, aga ka teadlasi, poliitikuid ja äritegelasi. “Olgu siinkohal öeldud, et mina ei võta viskit suu sissegi, mu meelest on see kibe ja vastik märjuke,” torkab Maria vahele.

 

“UUDISHIMU” Klaasikunstnik Rait Präätsa taies, mida Maria käes hoiab, on vaadeldav mõlemalt poolt. Maria kannab Aldo Järvsoo loodud kleidi revääril oma lemmikehtekunstniku Kadri Mälgu tehtud prossi, mille valmistamiseks on kasutatud ühe lõunamaise puu, araukaaria iidset kivistunud puitu. Maria on uhke, et saab rinnas kanda tükikest 150 miljonit aastat tagasi kasvanud puust. FOTO: KARLI SAUL

 

Kui oleme ringi peale teinud taiestele, mida Maria ja Indreku eramu esimesel korrusel välja pandud, sõnab Maria, et kahtlemata on kunst ka hea investeering, kui sellele nõndaviisi läheneda: “Eks ta tõsi on, et kunsti väärtus ju ajaga aina kasvab. Mina samas ei vaata, et investeering peaks tingimata materiaalne olema. Minu jaoks on kunst meeleolu looja. Eriti oluline on luua endale hea ja helge meeleolu oma kodus. Kunstilooming pakub kaitset just siis, kui ühiskonnas trügib kurjust ja rabedust uksest ja aknast sisse. Kunst pakub rõõmu kogu aeg.”

 

LAStELASTE joonistuste jaoks on Marial oma nurk. Praegu on näitusel Johann Markus Mägi (5) joonistus „Laava valgub looduse peale ja looduse vägi kaitseb kassi“. Maria peab vajalikuks tunnustada ja innustada lapsi kas või kriipsujukusid joonistama: “Nii te…”. FOTO: KARLI SAUL

 

AAFRIKA JA GRAAFIKA Köögiseinal on kahe kodumaise graafilise töö, Vive Tolli „Ebamõrsja” ja Sirje Eelma sügavtrüki „Plaan” vahele paigutatud Ugandast pärit kunst, millest üks pilt on tehtud eksootiliste liblikate tiibadest. FOTO: KARLI SAUL

 

PALLASE KOOLI vilistlase, graafik Salome Trei puulõige, mis kujutab vaikelu kahe naisaktiga. See taies on Mariale eriti südamelähedane, sest Salome Trei oli tema sugulane. FOTO: KARLI SAUL

 

HIIDSIPELGAS on skulptor Tauno Kangro kingitus Mariale. FOTO: KARLI SAUL

/by

Kui kenasti ja süütult elavad täna vigurivändad, kes hävitasid sadade Eesti investorite sääste?

SILMAD PÄRANI KINNI: Peep Aaviksoo kinnisvaraäris osteti Rumeenias vähe­väärtuslikke maid eriti kallilt. Miks küll nii? FOTO: INGMAR MUUSIKUS

Eesti investorid said vaidluses Swedbankiga lõpuks kokkuleppele häbiväärse Rumeenia maaäri asjus.

Vaatame tagasi Eesti majanduse eelmise buumi aastasse 2007. Märkame ehmatavat mustrit. Lüpsti kõiki eesti investoreid, kes söandasid oma vaba raha välismaale investeerida! Ühesama skeemi järgi kaotasid raha need, kes investeerisid Armeenia, Bulgaaria, Läti, Aserbaidžaani ja Rumeenia “fondidesse”. Lolli ossa jäid ka pangad. Nad ju tõmbasid need investeeringud oma klientidele pähe. Ja korraga – tühi kott! Pankrotid igal pool! Tuntud IT-ärimehed, automüüjad, dirigendid, lauljad, advokaadid ja diskorid rahata jäetud. Juhus? Ajunõtrus? Äraostmine?

Möödunud kuul lõppes äkitselt suur kohtuasi, kust need skeemid läbi paistavad. Lõppes Eesti häälekaim massihagi: Rumeenias petta saanud eestlaste hagi Balti suurima rahamaja vastu. Kuus aastat Swedbanki klientide vingumist, tänavaproteste ja sõjakaid avaldusi Rootsi ajakirjanduses. Kuus aastat Swedbanki vaikimist. Ja järsku siis – rahu majas!

Osapooled ei räägi kokkuleppe sisust. Kuid mõtleme loogiliselt. Inimesed kurtsid kaotatud raha pärast. Pank sõlmis nendega kokkuleppe, kurtmine lõppes. Kes aru ei saa, mõelge veel.

Aga ülejäänud mitusada eestlast, kellele 2007. aastal reklaamiti vahvaid teenimisvõimalusi Armeenias, Bulgaarias, Lätis? Nad leppisid oma kaotusega, häbenesid. Võibolla ka ei raatsinud advokaate palgata.

Kuid rikaste pärast ei tasu nutta, küllap saavad hakkama, teenivad uut raha. Uurime hoopis mustrit, kuidas neid kõiki tillist tõmmati, nende endi usalduspankade, nõustajate ja audiitorite käe läbi.

 

See pidi olema ülilihtne ja lollikindel äri: ostame krunte, ootame mõned aastad ja müüme kasuga edasi. Ja kui õnnestub mõni planeering korda ajada, siis tuleb rasvasem kasum.

 

Rumeenia “maaäri” korraldas Peep Aaviksoo. Tillitas ligi 200 eestlast 8,5 miljoni euroga! Ja täna? Aaviksoo esineb täna edutreeneri, uus-eesti keeles coach’i või lausa elutreenerina. Mängib golfi. Karisma ja elurõõm!

Ta veab EBSi ärikoolis executive coaching’u keskust ehk õpetab ettevõtete ja asutuste juhte, kuidas nood saaksid veelgi “edukamateks”.

Paljud Swedbanki Rumeenia investeeringuga seotud tegelased tulevad just EBSi ringkondadest. Raha kaotas ka EBS asutaja Madis Habakuk (rahu tema põrmule). Sellest hoolimata hoiab EBS Aaviksood palgal. Õpetaja, coach’ina muidugi.

Mis mõtted selle peale võiksid tekkida? Mõtiskleda võiks nii. Kui raha sisse vehitakse, on sündmusel ju kaks poolt. Raha tavaliselt ei teki ega kao, see vahetab omanikke. Keegi katkub juukseid, keegi laiutab süüdlaslikult käsi… ja laiutab veelgi laiemalt…ja laiutab elus edasi.

EBS kiidab oma veebiküljel, et Aaviksoo on 30aastase kogemusega tippjuht, 12 aastat korvpalliliidu president.

Aga Aaviksoo CVst ei tasu otsida viiteid Rumeenia maaärile.

Ega ka seda, et nonde afääride tõttu kuulutati Aaviksoo isiklikult maksejõuetuks. Pankrotiprotsess lõppes mullu juunis.

Üks tippadvokaate juhtis pankroti väljakuulutamise ajal tähelepanu, et osa Aaviksoo varast viidi tehingute jadaga minema ja osa kanditi tema naise nimele.

Praegu ei ole Peep Aaviksoo nimel mitte ühtegi kinnisvara. Võiks öelda, moodsate küber-rottide käekiri.

Küll aga kuulub tema abikaasale „esinduslik eramu unikaalses elukeskkonnas keset maalilist Jõelähtme golfiväljakut.“ Nii ütleb reklaam. Maja müüakse 750 000 euroga.

Proua Aaviksoo omas Jõelähtmel ka teist golfivillat, kuid too leidis tänavu kevadel uue peremehe.

Peep Aaviksoo selgitab Ekspressile, et „pärast komistamist ja kukkumist ei tasu lamama jääda“. Einoh, muidugi ei tasu, kui komistad oma investorite miljonite otsa. Kui Aaviksoolt konkreetsemalt küsida, miks tema soovitatud “perspektiivikad maatükid” Rumeenias täielikuks mudaks osutusid, vastab kõhn pikk äriguru investoritele küünilise keerutamisega, et “minge küsige rumeenlastelt Ovidiult ja Lopatalt”.

ÜKS EESTLASTE MAA­TÜKKIDEST: Sellise kirjelduse said investorid mõned aastad tagasi. FOTO: ERAKOGU

Eestlased pidasid Rumeeniat aastatel 2006-2007 uueks eldoraadoks. Swedbank samuti. „Rumeenia kinnisvaraturg meenutab olukorda Eestis mõned aastad tagasi. Järgnevail aastail on oodata turu võimsat kasvu,“ meelitas Aavikssoo firma reklaam. Kõik õige. Isegi põllumaa hind EL-ga ühinenud Rumeenias kasvas. Aga mitte Aaviksoo ostetud lombakatel hektaritel.

Aaviksoo paistis olevat end Rumeeniasse kenasti sisse söönud. Isegi endine tervishoiuminister (ning Eesti aukonsul Timişoaras) Ovidiu Brinzan oli tema palgal.

Endistes sotsmaades raha kaotanud eestlaste nimekiri on just nagu väljavõte teosest „Kes on kes Eesti äris?“. Armin Karu, Hans H Luik, Jüri Mõis, Sven Papp, Hannes Tamjärv, Enn Veskimägi, Marcel Vichmann jne. Lisame siia Tiina Mõisa, Allan Martinsoni, Jaan Pillesaare, Raivo Heina, Raivo Küti, Indrek Meelaku… Neid on palju. Ei ole ju esimese järgu lihtsameelsed? Kuidas see tõmmekas nendega tehti?

Mitmed neist usuvad, et nad ei langenud halva õnne ohvriks, vaid neilt peteti raha välja.

Peteti peenelt. Rumeenia maaäri kõrbemise järel seda juhtima palgatud Kaie Trump ei saanud näiteks aru, kuidas saavad ühed ja samad maatükid olla ühtaegu perspektiivikad (nagu neid esitleti investoritele) ja samas ei leidnud Trump neile aastate kestel ühtegi ostjat. Langetas hinda – ikka ei leidnud.

Kaie Trump taipas, et asi on pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Ta avalikustas ERR-is, et „juhuslikud, eraldi asuvad tükid olid enne meile müümist kokku ostetud mitu, mitukümmend, isegi sada korda odavamalt.“

AVALIK SURVE: Swedbanki peamaja ette parkis selline auto just sel ajal, kui sinna saabus panga nõukogu esimees Göran Persson. FOTO: MADIS VELTMAN

Keegi pigistas selle hõlpsalt kontrollitava fakti ees silma kinni. See keegi pidi vaherahast osa saama.

Trump lisas, et rumeenlane Ovidiu oligi see, kes eestlastele need maad müüa aitas.

Miks Aavikoo sellise asja läbi lasi? Miks audiitoripaberitega Indrek Elhi ja Siret Soom (pärast abiellumist Nuutmann) kinnitasid sellise idiootsuse – või oli käigus ikkagi kuri, väga kuri plaan?

Aaviksoo esitleb end Ekspressile luuserina: ta oli koos lähedaste ja tuttavatega samuti investor (ja võlausaldaja). „Investeerisin eelmiste tehingute eufoorias, millest õnnestus edukalt väljuda enne 2008. aasta finantskriisi. Hiljem üritasime koos osade investoritega erinevaid maatükke läbi detailplaneeringute väärtustada, kuid see takerdus kohalikku bürokraatiasse ja korruptsiooni.“

Aaviksoo hakkabki süüd laiali määrima juhatuse liikmete Indrek Elhi, Siret Soomi ja Ciprian Lopata vahel (prügifirma Cleanaway kunagine esindaja Kesk- ja Ida-Euroopas ning Venemaal).

Eesti juhatajate halastamatust 200 oma investori suhtes iseloomustab seegi, et tühjade rohumaade “haldamiseks” küsiti investoritelt mitusada tuhat eurot juurde. Raha pole! Investorid, lambukesed, maksidki…

Indrek Elhi elab täna sama mõnusalt kui Aaviksoo. Ajab äri Võrumaal (puit, lihatooted, siidrimõis jne). “Olen Rumeeniast eemal olnud juba kümmekond aastat…”. Mees püüab jätta muljet, et seis ei pruugigi olla halb: „Olen veendunud, et portfelli tänane turuväärtus ületab märkimisväärselt selle soetusmaksumust.“

Misasja, härra Elhi?! Pikki aastaid on Rumeenia maid siia ja sinna analüüsinud ning müüa üritanud nii pankrotihaldurid kui Redgate Capital. 8,5 miljonist saadi tagasi 300 000 eurot. Elhi ajab kelbast. Sama kelbast kordasid endistes kommunismimaades raha kaotanud eestlastele ka investeerimispank Gild ja Swedbank.

 

Kolm nädalat tagasi andis Swedbank välja pressiteate, et sõlmis Rumeenia maaäri asjus investoritega kokkuleppe.

 

Eespool loetletud Eesti “lambukesed”-investorid ei ole eile sündinud. Nad on kogenud igasuguseid riske. Kellel pidi olema motiiv nende rahakotti nii nahaalselt tühjendada ja aastaid häbematult valetada?

Meenutame Siim Kallase juhitud Eesti Panga 10 miljoni dollari investeeringut mingisse Šveitsi firmasse Paradiso. Uurimismaterjalide järgi pidi 2 miljonit sellest rahast kohe tagasi liikuma skseemi korraldajatele. Kohtus jäid nad puhtaks.

Rumeenia juhtumil oli aga üks eripära võrreldes Armeenia, Bulgaaria jm katastroofidega. Osa investoritest isegi ei teadnud, et nad osalevad mingis maa-afääris. Need olid Swedbanki kõige jõukamad, privaatpanganduse ja personaalse varahalduse osakonna kunded.

Sellised tegelased usaldavad panka endi asemel investeerimisotsuseid tegema.

Asi pole aga üksnes rikastes, vaid probleem on laiem. Eri Klas, Aadu Luukase Missioonifond, kohvikupidaja Margit Härma kaotasid samuti. Igaüks meist tahaks vanaduse ajaks midagi investeerida. Ent keda usaldada, kui sellised hävingud on võimalikud?

Esialgu läks kõik suurepäraselt. Veebruaris 2009 raporteeris Äripäev, et Aaviksoo äri teenis 60 protsenti kasu.

Ja veel sama aasta lõpus, kui masu tõttu kukkusid kinnisvarahinnad üle ilma püstloodis, teavitas Aaviksoo, et 8 miljoni euro suurune alginvesteering on isegi tillukeses plussis.

Laulja Kersti Madis, kes investeeris maaärisse 50 000 eurot meenutas, kuidas Siret Soom õpetas, et „maa on kõige turvalisem investeering üldse“.

Mis sest, et maaostu üldtingimused hoiatasid, et selleks välja antud võlakirjad on „tugevalt spekulatiivsed“ ja neil puudub tagatis.

Üldine loogika ütles, et lähenemine Euroopa Liiduga pidi Bulgaarias ja Rumeenias tooma kaasa suure tõusu. Tõigi. Ent sulid olid ostnud kokku põhku. Nagu oleks keegi Lasnamäe ühetoalise ostnud miljoni euroga, võrdles raha kaotanud Toomas Sildmäe. “Selliselt paigutatud raha ei saa tagasi. Mitte iial.”

Muidugi ei suutnud ka Aaviksoo ja Ko raha tagasi maksta.

VÕIDUKAS: Maria Mägi-Rohtmets suutis taas puhastada Eesti investeerimis­kliimat. FOTO: TEET MALSROOS

Kaotusekibedus jõudis ettevõtjatele kohale keset suurt kriisi, kui välismaale kasvama pandud sääste oleks väga tarvis olnud. Gild ja Swed laiutasid käsi. Raha oli kas kohe vasakule pandud või maetud kitsekarjamaadesse ja elektriliini alustesse ehituskeeluga poriloikudesse.

Osa pügada saanud Eest eliidist lõi araks. Teistes aga ärkas ahnus. Gild ja Swedbank pakkusid investoritele, et investeerige veel, saate 30% intressi! Ja Habakuk, Vichmann, Pillesaar, Hein investeerisidki Bulgaariasse, Armeeniasse ja Rumeeniasse juurde! Vastu pükse kõik.

Pöörduti prokuratuuri ja finantsinspektsiooni poole. Taas võib öelda: vastu pükse kõik.

Üks investor meenutab, et üritas inspektsiooni nõukogu esimeest Jürgen Ligi lõunasöögile meelitada. Mis teema on, küsis Ligi. Gild petab jätkuvalt ja võtab eestlastelt üha uut raha sisse! – Oh, seal on kõik korras, ma tean seda teemat, vastas Ligi ja ei leidud kohtumiseks aega.

Isegi advokaadi leidmine ei olnud lihtne. Näiteks endise justiitsministri Jüri Raidla büroo teenindas Swedbanki teistes asjades. Paul Varuli büroo kah ei saanud, nende kaudu kontrollis Swedbank oma Rumeenia hädaorgu.

Rumeenia õnnetuid investoreid nõustus kliendiks võtma vaid üks südi advokaat: Maria Mägi-Rohtmets.

Ta oli varem maa pealt pühkinud kriminaalse investeerimispanga Gild.

Gildi asutaja, kuulsa Aserbaidžaani investeeringu teinud kurjategija Tõnis Haavel jõudis end näiteks rahatuks teha. Tema kaks kaaslast, varem jahtlaevade ja Ameerika autodega uhkeldanud ässad lasksid end samuti pankrotti.

 

Sellise mustriga tasub arvestada. Ka Aaviksoo läks pankrotti.

VAIT: Kristel Meos, kes esindas Swedbanki maaäri nõukogus. FOTO: TIIT BLAAT

Nüüd alustas advokaat Mägi aga võitlust suurpangaga. Swedbanki üks endine töötaja oli Rumeenia katastroofiga seotud algusest peale. Privaatpanganduse osakonda juhatanud Kristel Meose allkirja kannavad otsused müüa investoritele võlakirju ja luua selle tarbeks eraldi firma. Meos kuulus mitu aastat maaäri nõukogusse, mis kiitis heaks kõik suuremad tehingud. 1000 eurot maksva hektari eest maksti 170 000 eurot! Nii võib käituda puupea või inimene, kelle silme ees tiirlevad kuldmündid.

Kristel Meos ei ole puupea. Ta on lugupeetud inimene. Juhib Zenith Family Office’it, mille kaudu liigutavad raha Läände Venemaa rikkad. Kristel on ka Eesti Pereettevõtjate Liidu president. Varakas daam.

Ekspress küsis Meoselt, kuivõrd teda kummitab 200 inimese rahakaotus ja kas ta tunneb endal ka süüd.

Meos ei vastanud.

Kohus ja prokuratuur ei mõistnud esialgu advokaat Maria Mägi loogikat. Ehk olid ikkagi investorid ise hooletud? Aga vaikselt hakkas neis asutustes tekkima arusaamine, et kui pank annab välja hinnanguid ja prospekte, siis peab ta ka nende eest vastutama. Gild kuulutati kriminaalkurjategijaks.

Pank peab hoiduma huvide konfliktist. Ta peab teadma, mida müüb. Mitte nagu Gild, mis reklaamis Kaspia mere ääres krunte, mida mitte keegi polnud mitte kunagi müüa kavatsenudki.

Eesti Vabariigi litsentsiga rahandusasutus ei tohi lubada kliendile osta aktsiaid firmas Tesla, aga raha suunata firmasse Tibla.

Swedbankiga polnud asi nii selge. Investorid olid kohtuskäimise ja “hädakisaturunduse” peale kulutanud juba eramaja hinna. Mida kohus oleks otsustanud, ei saa me kunagi teada.

Pärast Meost siirdus maaäri nõukogusse järgmine pangatöötaja Rasmus Pikkani.

Veel hiljaaegu Luminori pensioniäri (!) juhtinud Pikkani ütleb, et tal ei ole ühtegi süümekat. Ta kaitses Rumeenia puhul varahalduse klientide, mitte tööandja huve. „Ma sain selle töö endale siis, kui sitt oli juba ventikas. Muusika oli kustunud nagu laste toolide ära võtmise mängus. Mitte keegi ei saanud aru, mis toimub. Aaviksoo ja teised tahtsid investorid üksi jätta jutuga, et see on nende endi probleem.“

Aga Maria Mägi palganud ligi 80 investorit ei kavatsenudki oma rahast ilma jääda.

Kohtusse läksid hagid ja petta saanud investorid hakkasid avalikult hädaldama. Janek Mäggi (endine ühispankur ehk konkureeriva SEB mees!) ning suhtefirma KPMS avaldasid Rootsi lehtedes appikarjeid.

Kohalike rikaste võitlus suurpangaga köitis meediat. Kas Eesti murumütsid teevad Rootsi kunnidele tuule alla?

„Eliit kaotas miljoneid. Swedbank saatis nad kukele,“ kirjutas Eesti Ekspress.

„Raha kaotanud inimesed koonduvad Swedbanki vastu,“ teavitas Postimees.

„Kliendid marus: Swedbank ei võta Rumeenia hapu investeeringu eest vastutust,“ kuulutas ERR.

Kui Swedbanki bosside boss, grupi nõukogu esimees Göran Persson kaks sügist tagasi Tallinna külastas, võttis teda Liivalaia tänava peakontori juures vastu valge kaubik, küljel küsimus: „Hea Göran, kuhu Swedbank Eesti investorite raha kaotas?“

Facebooki sigines külg „Täitsa persson?“.

Ainult rootslastele kuuluv Äripäev ei kirjutanud suurt midagi.

Esialgu suudeti murumütse pangast eemal hoida. Pank raius, et kõik dokumendid pole säilinud, hoolsuskohustust täideti, kliente informeeriti õigesti, pank ei juhtinud investeeringut.

Swedbank Eesti tegevjuht Olavi Lepp tunnistas mullu Ekspressile, et „imagoloogilises osas on olukord kehv. Meile ka ei meeldi, et kliendid rahast ilma jäid.“ Aga ta ütles ka, et otsus pole tema teha, vaid see on panga nõukogu küsimus.

Lõpuks kandis surve vilja. Kolm nädalat tagasi andis Swedbank välja pressiteate, et sõlmis Rumeenia maaäri asjus investoritega kokkuleppe. Rohkem keegi ei kommenteeri. Ja kes sõlmikski kokkuleppe, kui teine pool kohtus edasi käiks ja avalikult edasi hädaldaks. Toomas Sildmäe, kunagine Ekspressi kaasasutaja ja Rumeenias koosa saanud väljaandja Hans H. Luik, kes aastaid valjult pahandasid (Luik samal ajal omaenda ajakirjanike eest vabandades, et neid tüütab), on vakka. Facebookist võib leida küll Luige postituse – tema selfie Swedbanki kontori ees, sõrmedega V ehk võidu märki tegemas, juures kiri „Mis kaunis päev!“ ning kiitus „realistlik ja selge mõtlemisega juhatus on tänane Swedbanki oma“.

Eesti investeerimiskliima sai puhtamaks, tõdeb Maria Mägi.

Sellist pornot, nagu 2007 . aastal toimunud röövimised, ei tohi enam kunagi lubada, täiendab üks pettasaanu.

Ekspress paneb aga tähele, et paari kuu eest ostsid Swedbanki kliendid hullu hinnaga LHV panga aktsia “märkimisõigust”. Swedbank tagastas oma klientidele raha. Uued ajad? Ilus žest, Swedbank!

/by

Tööandja vastutab töökiusu eest ka siis, kui alluv kiusab kolleegi

Advokaat Maria Mägi-RohtmetsFoto: Aivar Kullamaa/Eesti Naine

Kui töökiusamise ohvriks langenud inimene ei saa töökohas abi ning on psühholoogiliset viidud nii kaugele, et peab töölt lahkuma, on tal õigus saada hüvitist, mida peab maksma tööandja.

Kui töötaja sellisel põhjusel lahkub, on juriidiliselt tegemist töölepingu erakorralise lõpetamisega tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu.

„Töökiusu juhtumite puhul pole mina oma töös näinud ühtegi vabatahtlikult hüvitist maksvat tööandjat,“ tõdeb advokaat Tõnis Loorits, kes pani Jõhvi keskraamatukogu kohtu kaudu maksma oma kiusatud töötajale Anne Kipparile hüvitiseks ligi 7000 eurot. Kippar pidi töölt lahkuma, kuna tööandja ei aidanud tema kiusamist lahendada, lahkudes jättis tööandja ta ilma ka hüvitistest, millele töötajal sellises olukorras õigus oli.

Äripäev hakkas töökiusamisega seotud probleeme kajastama tänavu kevadel, mil selgus, et Pärnumaa suurimas tööandjas Wendres käärib – kes kuulujuttu räägib, saab trahvi. Samuti selgus loost, et tööl valitseb hirmuõhustik ja töötajad lahkuvad töölt. Tööõiguse ekspert kritiseeris Wendre toonaseid karme tööreegleid. Seejärel kirjutasime Wendre toonase juhi Dennis Ulrik Kristenseni juhtimisstiilist ka oma eelmises ettevõttes, lõngatehases Danspin. Kristensen ise leidis, et juhtunu on töötajate kokkumäng.

 

Kevadel sai Wendre endale uue, küll ajutise juhi, kelleks on varem Baltikat vedanud Meelis Milder.

Ehkki tööandja vabatahtlikult hüvitist maksma ei kipu ning sellisesse olukorda sattunud töötajal tuleb õigust nõuda töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu, on Looritsa sõnul positiivne märk, et kui töövaidluskomisjon või kohus hüvitise välja mõistab, ei pruugi see tulevikus enam piirduda vaid kolme kuu keskmise tasu välja mõistmisega – vähemalt eeldused selleks on loodud. Loorits usub, et see annab ohvritele julgust ja kinnitust, et enda õiguste eest tasub seista. Näiteks Looritsa kliendile määras kohus ebaseadusliku vallandamise eest seni pretsedenditu 12 kuupalga suuruse hüvitise. See oli töövaidluskomisjoni poolt Looritsa hinnangul julgustav märk mistahes samalaadseteks vaidlusteks tulevikus: otsuses oli otseselt kirjas, et hüvitise suurus on selline selleks, et julgustada teisi töötajaid enda õiguste eest seisma.

Nõude alus ei puudutanud küll otseselt töökiusu, kuid vaidlused olid kaudselt seotud ja hüvitise väljamõistmise norm ning selle rakenduspraktika ühilduvad. Töölepinguseadus näeb reeglina hüvitise suuruseks ette kuni kolme kuu keskmise tasu ning kohtupraktikas on seni muudetud summat pigem väiksemaks. Jõhvi keskraamatukogu töötaja Anne Kippari töökiusu kaasus aga näitas, et hüvitise summa suuremaks muutmine on jätkuv tendents. „Järelikult tuli minna uuesti appi ja vaielda,” märgib Loorits.

Looritsa hinnangul on hüvitis ning erakorralise lepingu lõpetamisega kaasas käivad töötukassa meetmed olulised, kuna olukord, kus töötaja end sellises olukorras töölt lahkudes leiab, on keeruline: tihtipeale on inimene töötanud ühes kohas aastakümneid ning järsku pole tal enam tööd, eneseusku, ega ideid, kuidas edasi tegutseda. Seal saabki riik teha esimese sammu töötuks jäänud inimese eest.

 

Nii mõndagi on veel vaja parandada

Advokaat Maria Mägi-Rohtmets ning töökiusamist doktoritöös uurinud ja tööandjaid töökiusu ennetamises ja lahendamises nõustav Merle Raun (varem Tambur) nendivad, et Eestis on töökiusamisjuhtumite lahendamisel justkui üks lüli puudu ehk kui ohver ei saa abi töökeskkonnast ega taha minna kohe tööandja vastu vaidlema, pole tal kohta, kuhu oma mure arutamiseks pöörduda. Mägi-Rohtmetsa arvates võiks olla Eestis näiteks ohvriabi liin, kust saaksid abi ja nõustamist töökiusamise ohvrid. Lisaks oleks advokaatide hinnangul abi sellest, kui rohkem töökiusu vaidlusi käiksid läbi kõrgematest kohtuastmetest, et tuua paremat õigusselgust töökiusamise ja töötajate võrdse kohtlemise küsimustesse.

Merle Rauni hinnangul võiks ka tööseadust täiendada ning selgitada seal täpsemalt, milline on tööandja roll normaalse töökeskkonna tagamisel. Endiselt ei ole ka seaduses kirjutatud töökiusule konkreetset definitsiooni.

Rauni sõnul saab töökiusamine alguse ettevõttest või organisatsioonist, mis sisuliselt loob pinnase, et töökiusamine saaks tekkida või mingid eeldused vallanduda. Seetõttu on oluline, et ettevõttel oleks kindel töökiusu või psühhosotsiaalsete ohutegurite ennetamise strateegia juba siis, kui konkreetset juhtumit veel polegi.

Raun soovitab ettevõttel töötada välja konkreetne strateegia, mil viisil töökiusamisega tegeleda. Nii peaks strateegiasse kuuluma juhtide koolitamine ja töötajate rahulolu-uuringud, sõnastamine, mida mõeldakse konkreetselt töökiusu all ja mida peaks selle korral tegema ja kelle poole pöörduma, sealhulgas see, mil viisil kaebust esitada ja mis on töökiusu tagajärjed.

Rauni visiooni järgi võiks ka ministeeriumis välja töötada tegevuskava või hea tava, mille saaksid töökollektiivid aluseks võtta.

Rauni sõnul on suuremates Eesti ettevõtetes töökiusamise strateegia või sellega toime tuleku kava olemas, rahvusvahelistel ettevõtetel, kel siin harukontor, tuleb see aga justkui loomulikult.

 

Kuidas koostada töökiusamise strateegiat?

Töökiusamine saab sageli alguse seetõttu, et ettevõte või organisatsioon on loonud sellise kultuuri, mis soodustab töökiusamist. Töökiusamist oma doktoritöös uurinud ja praegu selle valdkonna nõustamisega tegelev Merle Raun soovitab igal ettevõttel panna paika strateegia, mil viisil töökiusamise vastu võidelda ja seda võiks teha juba enne, kui esimene reaalne töökiusujuhtum üldse aset leiab.

 

Strateegia loomine võiks välja näha nii:

  • Enne strateegia koostamist tee töötajate seas rahulolu-uuringud ja koolita juhte, mida töökiusamine tähendab ja miks on see probleem;
  • Ettevõtte strateegias defineeri täpselt, mida töökiusamine tähendab;
  • Anna teada, mida töötaja peaks töökiusu korral tegema;
  • Anna teada, kelle poole peaks töötaja nimeliselt pöörduma. Selleks võivad olla nii töökeskkonna eksperdid kui ka nõustajad.
  • Selgita täpselt, mil viisil tuleb töökiusamise kohta kaebus esitada.
  • Selgita, missugused on töökiusamise tagajärjed töötajale.

 

Tookiusamine.ee lehe kaudu tuleb iga nädal pöördumisi (vahel mitu kirja nädalas), kus jutustatakse oma lugu või kirjeldatakse, mis on juhtunud ja küsitakse, mida peaks tegema, räägib Raun. See näitab, et probleemid on küllalt sagedased ja inimesed on hädas ega tea, kuhu pöörduda: organisatsioonist seest ei saada abi ja ametlikku kaebust ei soovita ka sageli esitada, sellega kaasnevad oma riskid. Kuid olenemata põhjustest ja sellest, kes on selle juhtumi vahetud osapooled, tuleks juhtumi lahendamiseks alati kaasata organisatsiooni juhtkond.

Igal ettevõttel, kus leiab aset töökiusamise juhtum, tasub selle lahendamisega tegeleda ja mitte oodata, et see läheb ise üle. Vinduma jäänud sisekonflikt halvendab oluliselt töökliimat ja seeläbi väheneb ettevõtte tootlikkus ja töökvaliteet.

 

Kas tahad alati teada, kui Äripäev sel teemal kirjutab? Kasuta Minu Äripäeva ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.

Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/uudised/2021/12/02/tooandja-vastutab-tookiusu-eest-ka-siis-kui-alluv-kiusab-kolleegi

/by

Esmaspäeval, 22. novembril võttis Riigikogu vastu riikliku perelepitusteenuse seaduse

Esmaspäeval, 22. novembril võttis Riigikogu vastu riikliku perelepitusteenuse seaduse. Vastavalt sellele, on lapsevanematel alates järgmise aasta 1. septembrist võimalik saada tasuta riiklikku perelepituse teenust, mis võimaldab lahku minnes sõlmida lapse heaolust lähtuvaid elukorralduse kokkuleppeid nii kohtuväliselt kui ka varajases faasis kohtumenetluse ajal.

Perelepituse kohta on siiski levimas mitmed müüdid, mis takistavad peresid perelepitaja poole pöördumast:

  • Müüt nr 1: „Perelepitus on eksiga ära leppimiseks.“
  • Müüt nr 2: „Las kohtunik otsustab, kellel on õigus! Kohus otsustab täpselt nii nagu vaja“
  • Müüt nr 3: „Mul on hirm perelepituse protsessi ees!“
  • Müüt nr 4: „Mis ma ikka perelepitusse lähen, teine lapsevanem ei ole nii kui nii valmis kokku leppima!“

Sotsiaalkindlustusameti spetsialistid Ann Lind-Liiberg, Liilia Mänd ja Rea Uudeküll kirjutasid veebiajakirja “Märka Last” erinumbrisse artikli sellest, kuidas jääda toetavaks lapsevanemateks ka peale lahkuminekut, kus ühtlasi kummutasid ka ülalmainitud müüdid.

Artikkel on loetav nii eesti kui ka vene keeles:

https://tinyurl.com/kd4yt9sc
https://tinyurl.com/2xsekefw

Kõiki veebiajakirjas “Märka Last” ilmunud artikleid saab lugeda siin:

https://ajakiri.lastekaitseliit.ee/
https://ajakiri.lastekaitseliit.ee/ru/

/by

KONTAKTID

Maria Mägi Advokaadibüroo | Telefon: +372 66 40 600 | E-post: mmab@mmab.ee
Tatari 25, 10116 Tallinn, Eesti
Reg: 11455318 | VAT: EE101200534

Büroo | Andmekaitsetingimused | Kontaktid

© 2023 Kõik õigused kaitstud

caotica.ee veebilehe arendus, veebiarendus, kodulehe disain valmistamine, interneti online turundus caotica.ee veebilehe arendus, veebiarendus, kodulehe daisn ja valmistamine, internetiturundus, online turundus