Vandeadvokaadid Eeva Mägi ja Indrek Kukk andsid 17.03.2016.a Eesti Maastikuarhitektide Liidule koolituse teemal „Ka maastikuarhitekt on autor!“. Koolitusel käsitleti maastikuarhitektide peamisi autoriõigusega ja riigihangetega seonduvaid probleeme.

“Räägime põhiseadusest” on Eesti Päevalehe ja advokatuuri koostööprojekt, mille raames räägivad Eesti tuntud õigusemõistjad põhiseaduse tähendusest ja kohast igapäevaelus. 30.11.2015.a. ilmus Eesti Päevalehes Maria Mägi-Rohtmetsa arvamuslugu:

“Rahvuse säilitamise nõue pole ajale jalgu jäänud”

Põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärk annab võimaluse teha kodumaise kultuuri hüvanguks kõike, mida vahendid lubavad.

Eesti Vabariigi põhiseadus on tõstnud rahvuse, keele ja kultuuri säilitamise tähtsale kohale, kohe preambulisse ehk sissejuhatavasse ossa. Paljude riikide põhiseaduses preambulit pole, meil see on ja rahvuse, keele ning kultuuri säilitamise konkreetne eesmärk on sinna sätitud rahva algatusel ja ülimuslikul soovil. Seadusandluse seisukohalt ei saa meie preambulit vaadata lihtsalt kui õigusakti sissejuhatust, vaid tegemist on ühise olemise reeglistiku alustalaga, mille abiga ja mille tõttu luuakse ning rakendatakse õigust.

See, kas eesti rahvuse läbi aegade säilitamise põhiseaduslik ülesanne teeb meie riigi liiga rahvuslikuks ja natsionalistlikuks, on omamoodi hell küsimus. Laulusõnade järgi on eestlane olla uhke ja hää, aga kas seadus annab eesti rahvusest isikule eeliseid teiste rahvuste ees? Vastus on põhiseaduses endas: § 12 selgitab kategooriliselt, et seaduse ees on kõik võrdsed, sealhulgas olenemata rahvusest. Eestlased kui isikud ja neile kuuluvad juriidilised isikud on nii oma õigustes kui ka kohustustes võrdsed võrdsete seas. Näiteks ei anna äriühingu rahvuslikuks kompaniiks nimetamine mingit õigust erikohtlemiseks isegi juhul, kui tunneme ta vastu sügavaid rahvuslikke tundeid. Pigem vastupidi, sellise kompanii pidajad peaksid järgima kõrgemaid moraalseid kohustusi Eesti rahva ees.

Kas riik rikub põhiseadust?

Kuidas meie riik ikkagi eestlasi läbi aegade säilitab? Aasta-aastalt suundub suur osa eesti rahvusest isikuid riigist välja tööd ja ka elukohta otsima. Tagasi koju igatseme eelkõige talente. Pidev tehnoloogia arendamise võidujooks vähendab töökohti, riigivalitsejad uhkustavad ülesandega koondada 3000 ja enam ametnikku, kes pea kõik on Eesti kodanikud ja kellest paljud peavad äraelamiseks pühkima jalgadelt kodumaa tolmu. Kas riik rikub põhiseadust või on põhiseadus oma rahvuse säilitamise nõudega ajale jalgu jäänud?

Riigivalitsejad uhkustavad ülesandega koondada 3000 ja enam ametnikku, kes pea kõik on Eesti kodanikud.

Akadeemik Lauri Mälksoo on arutlenud meie põhiseaduse preambuli üle oma artiklis „Põhiseaduspatriotism – kas ka Eesti jaoks?” (Vikerkaar nr 10–11, 2009). Ta keskendub eelkõige rahvuse ja lõimumise teemadele. Kui põhiseadus rõhutab eesti rahvust, siis kes on Eesti rahvas ja kas Eesti rahva liige, kui tal on Eesti pass, peab vastavalt põhiseadusele hoidma eesti keelt ja kultuuri? Kindlasti on see teema, mis ei kao ja tõenäoliselt kerkib ikka ja jälle üha tõsisemalt esile. Jah, eriti just nüüd, kui meilt oodatakse teiste rahvuste (rahvaste) hingeelu mõistmist ja võõrastele kultuuridele avatud olemist. Ühtlasi on selge, et kui tahame mõista teisi, peame eelkõige mõistma ennast.

Mida me õigupoolest säilitame?

Kultuuri on defineeritud erinevalt, aga kõik määratlused on väga üldised. Kultuur kuulub mõistete hulka, mida kõik mõistavad, enne kui ei pea hakkama täpselt formuleerima, millega on tegu. Piirdugem siinkohal võõrsõnade leksikoni definitsiooniga: kultuur on inimühiskonna loova mõtte ja sellest tulenevate tegevuste tulemuste kogum. Eesti kultuur on eelnevast johtuvalt eesti rahva loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse kogum.

Kultuuri tuleks põhimõtteliselt ju käsitleda kui elusorganismi.

Niisugusele määratlusele võib ette heita, et selles pole ajalist dimensiooni. Kultuuri tuleks põhimõtteliselt ju käsitleda kui elusorganismi, kes ise areneb ja on samal ajal ka lülikene pikas evolutsiooniahelas. Eesti rahva kultuur põhineb meie rahvuslikul kultuuritraditsioonil, mille lätted ulatuvad tuhandete aastate tagusesse kultuurikihti. Järjepidevat ja arenemisvõimelist kultuuri säilitades peame varasematele ladestustele sättima omaloodud kihi, et tulevikus ei paistaks meie osa ajaloos mõranenud halli alana, millest tulevaste põlvede „kultuuriarheoloogidel” polegi muud välja kaevata kui kõikuv talse, paaniline innovaatilisuse otsimine, abikõlblik projektipõhine tegevus(etus) ja hulk teisi sotsiaal-majanduslikke narratiive. Aga me tahaksime peegelduda kultuursemana.

Loomise soodustamine

On vägagi loomulik, et kultuurist rääkides oleme pigem olevikus ja leiame väga tihti minevikust ka reministsentsi, mis meie olevikku kinnitab ja toetab. Millest sõltub aga meie kultuuri tulevik? Eesti Vabariik on käitunud kultuuri toetades vastavalt oma võimalustele, aga pigem üsnagi pragmaatiliselt ehk johtunud lähenemisest, et kultuuri arendamine on luksus korraliku majandusliku aluspõhja ja taristu arendamise kõrval. Lihtsama vastupanu teena pakutakse eesti keele vähendamist kõrgkoolide õppeprogrammides, kultuurivaldkonna õppe- ja teadusasutuste marginaliseerimist, ühendades need kolme väljavalitud ülikooli rüppe. Need on ainult mõned näited lähiajast.

Mida aeg edasi, seda harjunumalt teeme esimese kokkuhoiulõike just kultuuri arvelt. See on kahetsusväärne.

Tundub, et mida aeg edasi, seda harjunumalt teeme esimese kokkuhoiulõike just kultuuri arvelt. Meiegi peame mõistma, et kultuuri säilitamine kätkeb endas ka kohustust pidevalt luua. Kui me aga tänapäeva Eestis kuuleme, et kõrge poliitik soovitab imepisikest toetust vajavatel loovisikutel lihtsalt tööle minna, siis tekitab see lootusetu kohmetuse.

Kas poliitiku arvates saavad kaunite kunstide loovad ideed teoks töösisekorra eeskirja järgides kell 8–17? Millegipärast läheb aga loomeinimeste annet ja seda, mida nad, nagu poliitik arvab, oma korratu, tööajatabelitesse mittesobiva tööga on loonud, vaja kõikidel pidupäevadel ja siis, kui tuleb Eestit maailma- areenil esindada.

Kultuuri kaudu säilitame oma riiki

Käesoleva kirjutise suunitlust arvestades tahan veel kord rõhutada, et meie põhiseaduse preambul suunab meid eesti kultuuri juurde. Ma ütlen meeleldi: annab meile võimaluse (et vältida sõna kohustus) teha kodumaise kultuuri hüvanguks kõike, mida meie vahendid lubavad. Ükski euroliidu paljukirutud bürokraatlik suunis ei keela meid oma kultuuri hoidmast ja arendamast.

Kuna riigi põhiülesannete seas on oma kultuuri hoidmine, tuleb selle ülesande tähtsust iga päev õigust rakendades arvestada, vältida muu hulgas ka tuimade „juriidiliselt on kõik korrektne” (nn JOKK) otsuste laastavat mõju meie kultuuriruumile. On äärmiselt kahetsusväärne, kui sajanditeks loodavat arhitektuurset keskkonda kujundades peetakse esmatähtsaks arendajate ja ametnikkonna vaheliste formaalsuste täitmist ja jäetakse kultuuriväärtuslik tähendus tagaplaanile.

Ükski Euroopa Liidu paljukirutud bürokraatlik suunis ei keela meid oma kultuuri hoidmast ja arendamast.

Siiski on väikesel Eestil hoolimata pidevalt kummitavast korporatiivsuse ohust kindlasti võimalik oma kultuuri edendades tõrjuda mõtteviisi, mis tõstab esikohale üksnes pragmatismi, mida viiakse ellu kohaliku bürokraatia külge klammerdudes. See ei ole kaugeltki rahvuslik ega euroopalik mõttemaailm. Kultuur puudutab meid kõiki, olles harmoonilise ja jätkusuutliku ühiskonna alustala.

Riik ei saa eksisteerida kultuurita, samal ajal on rahvaid, kellel pole olnud oma riiki, kuid on olnud selge hoiak väärtustada oma kultuuri ja selle kaudu on jõutud oma riigini. Nii meiegi. Aeg-ajalt on mõistlik lugeda meie põhiseadust ja alustada seda algusest. Sealt saame kindlust, et riigi kohus on säilitada eesti keelt ja kultuuri, hoida eestlast ja eesti rahvast ning väärtustada neid nii, et iga eestimaalane tahaks põlvest põlve aidata seda ülesannet täita.

Maria Mägi-Rohtmets
Vandeadvokaat, Eesti Kunstiakadeemia kuratooriumi esimees

Möödunud esmaspäeval kuulutas Harju maakohus välja Rumeenia kinnisvarasse investeerinud Nord Hill Land Portfolio pankroti, kuid tühjade pihkudega jäänud investorid ei ole alla andnud ja koondavad ridu teiste hulgas Swedbanki vastu.

Kohus leidis, et Nord Hill Land Portfolio (NHLP) maksejõuetuse põhjus on raske juhtimisviga, mis seisnes tagatiseta laenu andmises varatule Hollandi tütarfirmale, võlakirjade ostjate eksitamises kinnisvara väärtusega ja võlakirja emissioonitingimuste rikkumises. Maksejõuetus tekkis kohtu hinnangul 2007. aasta lõpus.

Investeeringu tegemisel olid kannatajad valdavalt Swedbanki privaatpanganduse kliendid ja investorid, kes said pangalt soovituse sellesse projekti investeerida. Suur osa Swedbanki klientidest sai võlakirjade omanikuks enese teadmata.

Swedbanki vastu nõudeid koondanud investorite esindaja Mägi-Rohtmetsa sõnul on Rumeenia võlakirja emissiooniga seoses investoreid aastaid eksitatud ja esitatud valeandmeid.

Maria Mägi-Rohtmets võitles investorite huvide eest ka kurikuulsas Bakuu-afääris.

Loe lähemalt: Äripäevast.

Eesti Kunstiakadeemia uus kuratoorium kogunes esimest korda ja valis esimeheks vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmetsa

30. septembril toimus Eesti Kunstiakadeemia uue kuratooriumi esimene koosolek ja kohtumine rektor akadeemik Mart Kalmuga, kes andis uutele liikmetele ülevaate ülikooli tegevustest ja eesmärkidest.
Kuratooriumi liikmed avaldasid toetust rektorile ja esitasid ettepanekuid Kunstiakadeemia arengu kohta.

Kuratoorium toetab Eesti Kunstiakadeemia esitatavat taotlust EL struktuuritoetusele teadus- ja arendusasutustele ja kõrgkoolidele suunatud institutsionaalse arendusprogrammi ehk ASTRA meetmest. Ühtlasi soovivad kuratooriumi liikmed kaasa rääkida ülikooli 2016-2020 arengukava koostamisel.

Esimesel koosolekul valiti kuratooriumi esimeheks vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets.

„Eesti Kunstakadeemia on üks Eesti kunsti ja kultuuri alustalasid, mille kaudu täidab riik Eesti Vabariigi Põhiseaduses püstitatud ühte põhieesmärki – säilitada eesti kultuuri läbi aegade. Kui tahame liikuda loova ühiskonna poole, siis kõrgetasemelisel kunstiõppel on siin täita oluline roll. Kuigi kooli tegevus on viimastel aastatel olnud füüsiliselt killustatud, on Eesti Kunstiakadeemia hing ühtne ja sügav.
Eilsel kuratooriumi esimesel istungil olid liikmed üksmeelselt seisukohal, et nad soovivad panustada igati EKA heasse käekäiku ning olla Eesti Kunstiakadeemiale toeks ülikooli arengul,“ kinnitas Mägi-Rohtmets.

Maria Mägi-Rohtmets on sündinud 1961. aastal Kuressaares. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning on 1994. aastast Eesti Advokatuuri liige. Ta on Maria Mägi Advokaadibüroo juhtivpartner ning on juurutanud muu hulgas intellektuaalomandi õiguse kõrgetasemelise kaitsmise praktika.

Mägi-Rohtmets on taastanud mitmeid kultuurilooliselt olulisi ehitisi ja teda on Vilsandi päästejaama renoveerimise eest autasustatud tiitliga ‘Saare maakonna Aasta mereline tegu 2012’ . Samuti kuulub ta Eesti Ornitoloogiaühingusse ja Vilsandi külaseltsi.

Eesti Kunstiakadeemia uue kuratooriumi koosseis:
Taavi Aas – Tallinna linnapea
Rainer Kattel – Tallinna Tehnikaülikooli professor
Armin Kõomägi – AS Smarten Logistics nõukogu esimees, kirjanik, kunstikoguja
Andrus Kõresaar – arhitektibüroo KOKO arhitektid OÜ partner ja loovjuht
Henri Laupmaa – Presidendi Mõttekoja Eestimaa Looduse Fondi nõukogu liige, Hooandja MTÜ, Fundwise OÜ asutajaliige
Maire Milder – Baltika AS ja Baltman OÜ juhatuse liige
Janek Mäggi – Powerhouse OÜ juhataja ja konsultant
Maria Mägi-Rohtmets – Maria Mägi advokaadibüroo juhatuse liige, partner ja vandeadvokaat
Kaido Ole – kunstnik
Laine Randjärv – Riigikogu Kultuurikomisjoni esimees
Marek Tamm – ajaloolane, Tallinna Ülikooli professor
Kuratooriumi koosseis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 17. septembri 2015 korraldusega nr 394.

Haridus- ja teadusministeeriumi ettepanekul seab valitsus lähiajal ametisse Eesti Kunstiakadeemia kuratooriumi uue koosseisu.
Kuratooriumisse hakkavad kuuluma Taavi Aas, Rainer Kattel, Armin Kõomägi, Andrus Kõresaar, Henri Laupmaa, Maire Milder, Janek Mäggi, Maria Mägi, Kaido Ole, Laine Randjärv ja Marek Tamm ning nende volitused kestavad kolm aastat.

Loe lähemalt Postimehest.