„Maksad 20 000 eurot ja saad lapsega nädalaks puhkusele.“ Emad tembeldavad isa isegi pedofiiliks.

Isadepäeva eel räägitakse palju isadest, kes on omal valikul laste elust eemal. Vähem räägitakse neist, kes tegelikult tahaksid lapsega koos olla, kuid peavad selleks pidama aastatepikkuseid võitlusi.

Vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets on näinud juhtumeid, kus isa vastu lavastatakse vägivallatõendeid, fabritseeritakse verevalumeid, monteeritakse helisalvestisi ja esitatakse isegi pedofiiliasüüdistusi. Mõnikord pannakse lapsega suhtlemisele hinnasilt.

„Mõne vaidluse puhul tuleks Mehhiko seebiooperile veel pool juurde mõelda ja ikka jääks fantaasiast puudu,“ ütleb Mägi-Rohtmets. Tema sõnul on vanematevahelistes hooldusõiguse ja suhtluskorra vaidlustes võitlusvalmis mõlemad sugupooled, kuid isadepäeva eel räägib ta eelkõige juhtumitest, kus sihikule on võetud lapse isa.

Konkreetseid äratuntavaid lugusid ta avaldada ei saa, kuid mõne näite puhul on tema sõnul tegemist nii äärmuslike juhtumitega, et neid ei tahaks isegi meenutada.

Kahvel, nuga, ketšup ja mustikad. Tõendid lavastatakse

Üks eriti jõhker võttestik puudutab vägivallatõendite lavastamist. On olnud juhtumeid, kus ema tekitab endale ise kahvliga veritsevaid kriimustusi, teeb noaga sisselõike või muljub endale uksega verevalumitele sarnanevaid jälgi. Seejärel kutsutakse kiiresti politsei ja süüdistatakse lapse isa vägivallatsemises, kuigi isa viibib samal ajal hoopis teises majas saunas.

Teinekord ei piirduta enda vigastamisega, vaid valmistatakse ette ka visuaalseid tõendeid. Fotodel ja videoklippidel esitletakse vere pähe ketšupit ning mustikatega tekitatud verevalumeid, mis järgmiseks päevaks jäljetult kaovad.

Samuti on ette tulnud helisalvestistega manipuleerimist. Koostatakse või monteeritakse katkendeid, kus nuttev laps palub, et talle haiget ei tehtaks. Seejärel lisatakse salvestisele omapoolne tõlgendus, mille eesmärk on jätta mulje, et lapse isa on vägivaldne. „Etteheited psühhiaatriliste haiguste põdemisele pole harvad, nagu ka pedofiiliale viited,“ märgib Mägi-Rohtmets. Asjaosalistel tuleb seejärel teha tükk tööd, et selgitada, kas süüdistustel on alust või on tegemist väljamõeldud looga.

Tema sõnul on sellised juhtumid väga tõsised ja kurvad. Veelgi rängem on olukord siis, kui selgub, et vägivalla või muu kuriteo kirjeldus ongi teadlikult välja mõeldud. „Iga kahtlust tuleb võtta tõsiselt. Samavõrd tõsiselt tuleb suhtuda sellesse, kui ilmneb, et teise vanema lapse elust eemaldamiseks on asjaolusid teadlikult välja mõeldud.“

“Etteheited psühhiaatriliste haiguste põdemisele pole harvad, nagu ka pedofiiliale viited.”

Maria Mägi-Rohtmets

Ka advokaadibüroo EmeraldLegal vandeadvokaat Katrin Paulus tõdeb, et lapse hooldusõiguse ja suhtluskorra vaidlustes tuleb ette tõsiseid süüdistusi. Tema sõnul on praktikas sage, et mõlemad vanemad väidavad, et teine valetab. Sageli polegi võimalik kõiki minevikus toimunud sündmusi tagantjärele üheselt tuvastada.

Sageli polegi võimalik kõiki minevikus toimunud sündmusi tagantjärele üheselt tuvastada.

Seejuures tuleb eristada olukordi, kus räägitakse lapse suhtes toimunud vägivallast. Selliste väidete puhul püütakse alati välja selgitada, kas need vastavad tõele ja kas laps võib olla ohus ka praegu.

Paulus toob näiteks olukorra, kus üks vanem on kunagi lapsele karistuseks pepulaksu andnud. Selline käitumine ei ole lubatav, kuid kui tegemist on olnud üksiku juhtumiga, mida pole hiljem korratud, ei tähenda see automaatselt, et lapse ja vanema suhtlus tuleks lõpetada. „See ei tähenda ka automaatselt, et vaatame sellest mööda, sest see on vana asi,“ rõhutab Paulus.

Küll aga on ta näinud kohtuvaidlusi, kus algne etteheide lapsele antud pepulaksu kohta ei taga süüdistajale soovitud tulemust ja seejärel muutub jutt järjest värvikamaks. Ilmnevad uued ja mõnikord märksa rängemad süüdistused.

Ühisest voodist saab seksuaalvägivalla süüdistus

Üks Pauluse kirjeldatud eriti keeruline vaidluste liik puudutab laste võimalikku seksuaalset väärkohtlemist. Tema sõnul üritatakse selliseid süüdistusi esitada eelkõige isade vastu ja mõnikord kasutatakse selleks asjaolusid, mis varem olid kogu pere jaoks tavapärased.

Eriti keeruline vaidluste liik puudutab laste võimalikku seksuaalset väärkohtlemist.

Pärast lahkuminekut ja kohtuvaidluse algust võidakse aga täpselt sama käitumist esitleda lapse seksuaalse väärkohtlemisena. „Kuni vanemad elavad õnnelikult koos, magab laps tihti vanematega ühes voodis ja ka alastus ei ole tabu. Kui aga pärast lahkuminekut jõuab vaidlus kohtusse, presenteeritakse varem peres kõigile aktsepteeritavat käitumist ühe vanema lapse seksuaalse väärkohtlemisena,“ kirjeldab Paulus.

Tegelikult võib laps olla öösiti lihtsalt hirmul, karta pimedust ja pugeda seetõttu igal öösel vanemate voodisse, sest see on ainus võimalus turvatundega magama jääda.

Sellise olukorra tagantjärele ümbertõlgendamine võib aga kaasa tuua tõsiseid tagajärgi. Seksuaalvägivalla kahtlus on midagi, mida ei saa ega tohi kergekäeliselt kõrvale heita. Samas võib põhjendamatu süüdistus hävitada isa võimaluse lapsega suhelda ja jätta perekonda aastateks hingehaavad.

“Näiteks isast, kes joob sõpradega laupäeva õhtul saunas õlut, saab ühtäkki alkohoolik.”

Katrin Paulus

Pauluse sõnul tuleb kohtuvaidlustes ette ka teistsuguseid süüdistusi, mis võivad alguse saada täiesti tavalisest igapäevaelust. Näiteks isast, kes joob sõpradega laupäeva õhtul saunas õlut, saab ühtäkki alkohoolik. Noor ema, kes käib kord kuus sõbrannadega ööklubis, muutub aga süüdistustes paadunud pidutsejaks. Väga levinud on viited teise vanema sõltuvustele.

Kohtumiseks tuleb maksta 20 000 eurot või osta korter

Kui isa soovib pärast lahkuminekut lapse elus aktiivselt osaleda, võib temast saada ka materiaalsete nõudmiste sihtmärk. Mägi-Rohtmets toob näiteks olukorrad, kus isa kuuleb mitu korda, et lapsega kohtumiseks pole võimalust. Seejärel ilmub aga välja tingimus, mille täitmisel on suhtlemine järsku võimalik. „Kui maksad mulle 20 000 eurot, saad lapsega nädalaks puhkusele,“ kõlab üks tema vahendatud näide.

Niimoodi pannakse lapsega koos olemisele hinnasilt, justkui oleks tegemist müüdava teenusega.

Teisel juhul on tingimus veelgi suurejoonelisem: „Kui ostad mulle korteri, nõustun, et ainult sina otsustad lapse haridus- ja terviseküsimuste üle.“ Niimoodi pannakse lapsega koos olemisele hinnasilt, justkui oleks tegemist müüdava teenusega. Isa peab lapsega suhtlemise võimaluse eest maksma, kuigi küsimus peaks olema lapse õiguses säilitada suhe mõlema vanemaga.

Mägi-Rohtmets möönab, et selliseid näiteid on raske kuulata ka nende emade seisukohast, kes peavad päriselt üksi kandma lapse ülalpidamisega seotud koormat ja kelle laste isa oma kohustustest kõrvale hoidub. „Halbade isade olemasolu tõttu on lihtne kleepida hoolimatu isa silti ka meestele, kes pole seda ära teeninud. Halbade isade pärast saavad karistada head isad.“ Tema sõnul tuleks lapse elust kõrvale jäänud isa puhul küsida, kas ta taandus ise või on teda eemale tõrjutud.

Paulus puutub omakorda kokku olukordadega, kus lapsega suhtlemise takistamine seotakse otseselt elatise maksmisega. Üks levinud arusaam on tema sõnul see, et kui isa elatist ei maksa, pole tal õigust ka lapsega kohtuda. „Tegelikult hoitakse selliseid vaidlusi lahus ja õigus lapsega kohtuda ei ole elatise maksmisest sõltuvuses,“ selgitab Paulus.

Ta lisab, et kui üks vanem on juba võtnud seisukoha, et elatise maksmata jätmise tõttu ei näita ta teisele last, ei pruugi suhtumine muutuda ka siis, kui raha lõpuks laekuma hakkab.

Mõnikord kasutatakse lapsega suhtlemise võimalust ähvardusena. Paulus on kuulnud olukordadest, kus üks vanem teatab teisele, et kui too teda rahule ei jäta, kolib ta lapsega kaugele. Selliseid ähvardusi ei tasu aga kergekäeliselt teha, sest kohtuvaidluses võidakse neid käsitleda tõsise riskina, et vanem võibki lapse teise vanema eest ära viia.

Üks vanem kaob lapsega välismaale

Kui Mägi-Rohtmetsa kirjeldatud juhtumites võib isa vastu lavastada vägivallatõendeid või esitada ränki süüdistusi, siis Pauluse arvates on kõige äärmuslikum hoopis lapserööv. See tähendab, et üks vanem võtab lapse teise vanema loata ja sageli ka tema teadmata ning sõidab temaga teise riiki.

Õnneks tegutsetakse sellistel juhtudel kiiresti ja laps õnnestub tagasi saada. Mõnikord võib laps ise arvata, et käis lihtsalt reisil ega pruugi mõista, millise tõsise olukorra keskmesse ta on sattunud.

Üks vanem võtab lapse teise vanema loata ja sageli ka tema teadmata ning sõidab temaga teise riiki.

Võib tunduda uskumatuna, et tänapäeval on võimalik võtta laps, kellel pole kaasas kõiki vajalikke dokumente, ja sõita temaga riigipiiri taha, eriti kui sihtkohta jõudmiseks tuleb läbida piirikontroll. Paulus kinnitab aga, et on sellise juhtumiga ise kokku puutunud. See näitab, kui kaugele võivad vanematevahelised konfliktid minna. Lapsest, kelle turvalisus peaks olema mõlema vanema ühine prioriteet, saab vahend, millega teist vanemat kontrollida, karistada või tema elu pea peale pöörata.

Mägi-Rohtmetsa sõnul on motiivid erinevad, kuid üks sagedasemaid lähtekohti on ema omanditunne lapse suhtes. „Minu laps on minu oma ja mina tean ainukesena, mis mu lapsele on hea,“ kirjeldab ta mõtteviisi, mis võib lahutusejärgsetes vaidlustes esile kerkida. On ka olukordi, kus selliseks suhtumiseks on tõsine põhjus ja isa käitumine ei võimalda lapse turvalisuse huvides temaga tavapäraselt suhelda. Tema sõnul on need äärmuslikud juhtumid, mida ei tohiks üldistada kõigile lahuselavatele isadele.

Hooliva isa tõrjumise taga võib olla kibestumine ebaõnnestunud kooselu pärast, soov karistada teda uue suhte loomise eest või ema enda soov alustada uue kaaslasega uut pereelu, millesse lapse bioloogiline isa enam ei mahuks.

Mõnikord soovitaksegi isa koht anda kasuisale ja selle nimel ollakse valmis tegema põhjalikke pingutusi. „Pole harvad lahuselavale isale esitatavad ultimaatumid, et lapsega võid kohtuda üksnes ilma elukaaslase juuresolekuta,“ ütleb Mägi-Rohtmets. Ta rõhutab, et lapse vanemate uued elukaaslased võivad aja jooksul muutuda lapsele väga olulisteks inimesteks. See ei tähenda aga, et lapse senist lähedussuhet oma ema või isaga peaks lõhkuma.

Mõnikord ema isegi ei märka, mida ta teeb

Üks kõige keerulisemaid viise teise vanema lapse elust eemaldamiseks ei pruugi sisaldada ähvardusi, fabritseeritud tõendeid ega kohtusse pöördumist. See võib toimuda vaiksemalt – lapsele räägitakse pidevalt, kui halb on ta teine vanem.

Pauluse sõnul on olukorrad, kus lapsele sisendatakse teise vanema halba iseloomu ja käitumist, tõsised. Sageli ei pruugi vanem ise märgatagi, mida ta teeb. „Seetõttu hakkab laps ka teise vanema suhtes vastumeelsust väljendama ja võib olla väga raske olukorda tagasi pöörata,“ ütleb Paulus.

Mõnikord ei pea laps isegi otseselt kuulma, et isa on halb. Piisab sellest, kui ta näeb ema pidevat pahameelt.

Mõnikord ei pea laps isegi otseselt kuulma, et isa on halb. Piisab sellest, kui ta näeb ema pidevat pahameelt, kuuleb teise vanema kohta halvustavaid kommentaare või tajub, et isa mainimine tekitab pingeid.

Mägi-Rohtmets kirjeldab, kuidas isa ja lapse suhet saab järk-järgult nõrgestada ka näiliselt igapäevaste takistuste abil. Kokkulepitud kohtumised jäävad viimasel hetkel ära. Kord on laps ootamatult haigestunud, järgmisel korral on tal vaja õppida, minna trenni või osaleda mõnel muul tähtsamal üritusel. Vahel on lapsele muretsetud lemmikloom, kelle eest hoolitsemine hakkab üha enam suhtlemiskorda segama.

Üks tema kirjeldatud näide on eriti kõnekas: isa saabub kokkulepitud ajal lapsele järele, kuid laps jookseb kinnise värava juurde, hüüab, et ei taha isaga kohtuda, ja kaob seejärel tagasi tuppa. Sama kordub järgmisel ja ülejärgmisel korral. Laps ei vasta isa telefonikõnedele, sõnumitele ega meilidele. Isa ei saa infot lapse tegemiste kohta ja tema osalemine lapse igapäevaelus muutub üha keerulisemaks. „Korduv muster võib isa lapse elust järk-järgult välja tõrjuda,“ märgib Mägi-Rohtmets.

Samal ajal ei anna isa alla. Ta ilmub ikka kokkulepitud ajaks kohale, proovib helistada, kirjutab kõigis võimalikes suhtluskanalites, ootab lasteaia või kooli juures ja käib lapse võistlustele kaasa elamas. Ometi tõrjub laps teda üha enam.

Seejuures ei saa lapse vastumeelsust kohtumiste suhtes lihtsalt kõrvale heita. Selle põhjuseid tuleb uurida. Lapsel võib olla isaga päriselt halb kogemus või ta on kogenud midagi, mis tekitab hirmu. Vastumeelsuse taga võib olla ka hirm ema reaktsiooni ees või soov käituda emale meelepäraselt.

“Tegelikult kahjustab last palju rohkem hoopis see vanem, kes lapse kuuldes teist mustab ega suuda oma sõnu kontrollida.”

Katrin Paulus

Pauluse sõnul tuleb kohtutel ja lastekaitsetöötajatel pöörata tähelepanu ka sellele, kuidas vanemad teineteisest lapse kuuldes räägivad. Ta toob näiteks olukorra, kus üks vanem kasutab teise kohta roppe väljendeid ega suuda ennast isegi lapse juuresolekul tagasi hoida. „Isegi kui üks vanem võib omavahelises suhtluses olla keerulise iseloomuga, kuid käitub lapsega hästi, siis tegelikult kahjustab last palju rohkem hoopis see vanem, kes lapse kuuldes teist mustab ega suuda oma sõnu kontrollida.“ Pauluse sõnul võib äärmuslikel juhtudel tagajärjeks olla isegi see, et laps tuleb sellisest vanemast eraldada.

Politsei, ohvriabi ja turvakodu võivad saada relvaks

Võitluses võidakse ära kasutada ka süsteeme, mis on loodud päriselt hädas olevate inimeste kaitsmiseks. Ohvriabi, politsei ja turvakodud on vajalikud ning sageli hädavajalikud võimalused tõsiste probleemide lahendamiseks. Mägi-Rohtmetsa sõnul tekib kuritarvitamise küsimus, kui neid kasutatakse teadlikult vale loo kinnistamiseks.

Võitluses võidakse ära kasutada ka süsteeme, mis on loodud päriselt hädas olevate inimeste kaitsmiseks.

Näiteks võidakse helistada ohvriabisse eesmärgiga saada süüdistus kõnesalvestisele või minna lapsega turvakodusse ja kasutada sinna pöördumise fakti hiljem iseseisva tõendina selle kohta, et teine vanem on vägivaldne. „Pöördumise fakt ja selles kirjeldatud sündmuste tõelevastavus on erinevad küsimused,“ rõhutab ta.

Teadlikud valesüüdistused ei kahjusta tema sõnul ainult konkreetset isa ja last. Need tekitavad kahju ka neile naistele ja lastele, kes on päriselt ohus ning vajavad kiiret kaitset ja abi. Kui süsteemi kasutatakse pahatahtlikult, võib see süvendada umbusku seal, kus abi on kõige rohkem vaja.

Ka lõpututest kohtumenetlustest võib saada survevahend. Kui isa peab üha uuesti vastama samadele süüdistustele ja tõestama, et ta pole teinud seda, milles teda süüdistatakse, kulub sellele tohutult aega, raha ja energiat. „Kohtuvaidlusest loobumine ei tähenda alati lapsest loobumist. Mõnikord tähendab see, et vanema võimalused on otsa saanud,“ ütleb Mägi-Rohtmets.

Paulus on näinud olukordi, kus üks vanem süüdistab teist kohtuga kurnamises. Samas ei pruugi tegelikkus olla sugugi selline, nagu süüdistaja seda kirjeldab. Ta meenutab juhtumit, kus üks vanem heitis teisele ette lõputute kohtuvaidluste algatamist, kuid mitu kohtuasja oli tegelikult algatanud hoopis seesama inimene, kes teist vaidlustega kurnamises süüdistas.

Mõnikord on vanem ise teinud kõik selleks, et teine pool oleks sunnitud kohtusse pöörduma.

Mõnikord on vanem ise teinud kõik selleks, et teine pool oleks sunnitud kohtusse pöörduma. Näiteks keeldutakse suhtlusest ja koostööst, mistõttu polegi võimalik kokkuleppele jõuda.

Paulus toob esile ka ühe huvitava muutuse elatisvaidlustes. Alates 2022. aastast näeb seadus ette, et kui laps viibib elatist maksma kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7–15 ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt. See on kaasa toonud olukordi, kus üks vanem esitab elatise nõude peale kohe avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks.

Ühelt poolt võib see olla lapsega suhelda soovivale vanemale vajalik võimalus. „Teisalt, kas lapsele on alati kõige parem see, kui ta peab käima ööbimas teise vanema juures, kuigi see vanem temaga eriti tegelda ei viitsi ja vanema ainus tegelik eesmärk on väiksema elatise maksmine.“ küsib Paulus.

Vale võib pöörduda süüdistaja enda vastu

Mägi-Rohtmetsa sõnul käivad äärmuslikud võtted armastuse, vihkamise ja kättemaksuihaga kaasas läbi aegade, kuid tänapäeval on nende kasutamiseks varasemast rohkem võimalusi. Inspiratsiooni ja õpetusi saadakse sotsiaalmeediast ning mõttekaaslastelt. „Tänapäeval on peaaegu igaüks, kes soovib, 24/7 fotograaf, operaator, helimees, monteerija ja arhivaar,“ märgib ta. Tema arvates on viimastel aastatel sagenenud just lastega seotud menetlustes süüdistuste esitamine, millele lisatakse kuhjade viisi tõendeid ning lõputult emotsionaalseid selgitusi, et maalida kunagisest armastatud inimesest võimalikult kõlvatu ja kõlbmatu vanema pilt.

Paulus ütleb, et tema kogemuse järgi jääb täiesti väljamõeldud valesüüdistusi pigem vähemaks. Inimesed on hakanud mõistma, et valetamine võib lõpuks pöörduda nende endi vastu. Küll aga on temagi sõnul sagenenud tegelikkuse moonutamine. Ühte ja sama sündmust kirjeldatakse viisil, mis jätab teise vanema käitumisest võimalikult halva mulje. „Võib-olla on inimesed muutunud loomingulisemaks tehisaru kasutamisega, sest see aitab fakte sõnastada täpselt nii, nagu vanemal vaja,“ ütleb Paulus.

Ta on märganud, et tehisaru abil koostatud tekstid on kohtuvaidlustes sageli äratuntavad. Eriti problemaatiliseks muutub olukord, kui vanem esitab kohtule väga põhjaliku ja keerulise kirjaliku selgituse, kuid hiljem ei oska ta sama juttu enam oma sõnadega rääkida. „Kui tehisaru abiga esitatu läheb tugevalt vastuollu isiku enda jutuga või veel hullem – päriselus rääkides ei oska vanem isegi midagi sarnast öelda, tekib kohe arusaam, et kirjapandud tekst oli vale.“ Pauluse soovitus on vältida tehisaru kasutamist sellistes vaidlustes, kus vanem peab niikuinii ise kohtuga, lastekaitsega ja lapsele määratud advokaadiga suhtlema.

Asjaolusid tuleb kontrollida

Mägi-Rohtmets rõhutab omakorda, et vanemate vastandlike lugude ümberjutustamisest ei piisa. Lastekaitse ja kohus peavad asjaolusid kontrollima ning suutma eristada tegelikke ohte, kasvatuslikke erimeelsusi ja teadlikku teise vanema takistamist. Halb paarisuhe ei tõenda iseenesest halba vanemlust, kuid samamoodi ei tohi vägivalda taandada tavaliseks lahkuminekutüliks. Kui üks vanem kahjustab järjepidevalt lapse suhet teise vanemaga, peab selline käitumine saama sisulise hinnangu ja võib anda aluse senise elukorralduse või hooldusõiguse ümberhindamiseks.

Paulus hoiatab, et teise vanema võimalikult halvas valguses näitamine ei pruugi kohtus anda soovitud tulemust. Eriti juhul, kui etteheited puudutavad peamiselt vanemate omavahelist suhtlust, on selgelt moonutatud või osutuvad valeks. „Selle nimel pingutamine võib tuua hoopis tulemuse, kus peetakse vajalikuks piirata lapse kontakti pidevalt teist süüdistava vanemaga ja äärmuslikumal juhul võidakse piirata ka sellise vanema hooldusõigust.“

Laps võib kanda vanemate sõja haavu terve elu

Kõige traagilisemaks peab Mägi-Rohtmets seda, et vanemate omavaheline võitlus ei lõpe tingimata siis, kui kohtumenetlus saab läbi või üks vanematest lõpuks taandub. Selle tagajärjed võivad lapsega kaasas käia aastakümneid.

“Halbade isade pärast saavad karistada head isad.”

Maria Mägi-Rohtmets

Vanemate konflikt kahjustab tema arvates alati lapse huve, küsimus on kahju ulatuses. Kui lapse suhe lahuselava vanemaga järk-järgult nõrgeneb, mõjutab see ka tema kujunevat identiteeti ja arusaama iseendast. See ei pruugi avalduda kohe, vaid võib endast märku anda alles aastaid hiljem.

Mägi-Rohtmets ütleb, et kohtub aeg-ajalt keskealiste või vanemate inimestega, kes püüavad veel aastakümneid hiljem mõista, miks nende isa nende elus ei osalenud või miks suhted jäid jahedaks. „Ise kiputakse siis vastama, et isa pole mind tahtnud või et minu pärast isa lahkuski. See näitab, et inimeses on puudu tükike, mida ta vajas ja igatseb.“

Paulus tõdeb, et laps ei pruugi vanemate vaidlustest tingitud valu üldse välja näidata. Ta võib vaikida, püüda olla tubli ja käituda nii, nagu oodatakse. See ei tähenda, et ta ei saaks aru, mis tema ümber toimub. Nende sõnul ei tohiks vanemad unustada, et lahkuminek lõpetab paarisuhte, mitte lapse ja vanema suhte.

Isadepäeva eel soovib Mägi-Rohtmets juhtida tähelepanu isadele, kes tahavad oma laste elus päriselt olemas olla, kuid kelle võimalus seda teha sõltub pärast lahkuminekut pidevast võitlusest. „Halbade isade pärast saavad karistada head isad,“ ütleb ta. Tema sõnul ei peaks isa roll piirduma ülekandega pangakontol ja kohtumisteks loa küsimisega. „Lapse õigus hoolivale isale ei lõpe vanemate kooselu lõppemisega. Lapsepõlves kaotatud ühist aega ei saa hiljem tagantjärele välja mõista.“