Armastusest rääkimine tekitab hulgaliselt vastandlikke tundeid ja nii mõnedki meie hulgast ei suuda neid taltsutada. Aga rääkima peab, sest muidu jäätumegi üksikutes välja hõigatud tõdedes.
Kas meie armsal Eestimaal võib naine armastada naist ja mees meest? Üheski seaduses selleks keeldu ei ole ja armastust kahe inimese vahel ei reguleerita. Küll aga tahavad mõned inimesed, igaüks oma mätta otsast, seda keelata. Nii tõusetub geide ja lesbide teema aegajalt üles ja kütab taas kirgi.
Tavaliselt pole geid ja lesbid ise selleks põhjust andnud, midagi halba pole korda saadetud, piisab lihtsalt sellest, et nad on olemas ja hingavad meiega sama õhku. Paratamatult jääb mulje, et teatud poliitilistele jõududele on homoteemat väga vaja just enda upitamiseks. Just siis, kui midagi muud parasjagu ei oska välja mõtelda, aga väga tahaks välja paista. Ikka leidub neid inimesi, kes ootavad „kõva sõna“, et siis saaks ise ka rusikat vibutada ja sülge pritsida.
Kurvaks teeb see, kui peksukotiks valitakse inimesed, kelle võimuses ei ole ennast muuta. Inimene võib võtta kaalust alla ja värvida mustad juuksed heledaks, et teistele rohkem meeldida, aga oma kaasasündinud seksuaalset sättimust ei muuda. Seda võib ühiskondliku sunni mõjul varjata ja häbeneda ja jääda õnnetuna üksinda. Kas see ongi see, mis muudaks meie ühiselu Eestimaal paremaks? Kindlasti mitte, sest nii toodame haigeid inimesi juurde. Normaalseks peetavad inimesed ei tunne seda, mida neist erinev inimene tunneb, aga mõistmist saame endas arendada küll.
„Teie seal – ärge armastage!“
Kui armastus kahe inimese vahel pole keelatud, siis on see lubatud ja pelgalt meeldib-ei meeldi printsiibil teiste inimeste tunnetes ei peaks sobrama.
Armastus on sedavõrdi isiklik tunne, et selle üle pole täit võimu inimesel endalgi, kuidas saaks siis mõni kaugel ja kõrgel asuv riigimees hakata nõudma: „Teie seal – ärge armastage!“ Riigimees peaks armastama oma riigi rahvast ka nende erisustega, mis selle rahva hulgas on ja paratamatult ühe osa moodustab. Võib-olla ei saa nii väga armastada kurjategijaid, viha ja vaenu õhutajaid, saamahimust teiste tallajaid ning tõelisi närukaelasid, aga eks neidki peab püüdma mõista ja suunata ligimesearmastusele.
Olen palju kokkupuutunud homoseksuaalidega ja mu meelest neil ligimese armastusest puudu ei jää. Muidugi on nendegi hulgas erandeid. Enamasti on siiski tegemist rahumeelsete inimestega, kes peavad lugu teiste õigustest ja vabadustest ning tahavad lihtsalt olla õnnelikud.
Õigus armastusele on igaühe õigus
Igaüks tahab armastada ja olla armastatud. Pole kahtlustki, et soovime seejuures olla oma valikutes vabad. Samuti pole kahtlustki, et meie valikud ei meeldi alati kõikidele teistele, ikka leidub neid, kelle meelest on teise väljavalitu liiga vana, kole või hoopiski loll ja sellisega koos küll ei võiks ühise perena elada. Aga endale kaaslase valik on igaühe õigus.
Kes ei tahaks kuulda neid kolme kaunist sõna: „Ma armastan Sind!“. Milline õnnetunne valdab , kui seda ütleb inimene, keda ise armastad. Kui naise teeb õnnelikuks teine naine või mehe teine mees, siis see õnn ei peaks küll muutma eemalolijaid ebasõbralikuks või vaenulikuks.
